Metssead koristasid talu kartulid ja kaera

Jõgevalt ostetud «Princessi» seemne eest maksis Ando Tulvik 6000 krooni, kirjutab Sakala.

Vaod ajas ja kartuli pani ta mulda tee veerde metsaga piirnevale põllule - kodunt on see silmaga näha.

Ando Tulvik kui mahetalu omanik peab külvikordadest lugu ja see tingiski metsaäärse koha valiku. Aga ega tema harida oleval poolelsajal hektaril olegi säärast paika, kust metsani oleks pikk maa käia.

Siga teab, mis on hea

«Sead hakkasid mu kallist «Princessi» üles võtma kohe, kui olin selle maha pannud,» rääkis Ando Tulvik. «Ju nad teavad, mis hea on.»

Ta küll tasandas segamini paisatud vagusid ning püüdis mitmel moel tulevast saaki päästa, kuid alles jäänud kartulipesade kosumise ajaks läksid sead eriti hoogu.
«Sügisel tõin kogu saagi põllult taskus koju,» lausus mees.

Teise põllu kolmel hektaril kasvasid samuti head sordid - «Läti kollane», «Maret» ja «Anti» -, kuid seal pere siiski päris tühjade kätega ei jäänud. «Saime poolteist tonni kartulit, muist neist katki hammustatud ja muist rohelised, sest olid mullast välja tuhnitud.»

Sigadel on hea mälu. Teeääred, heinamaa ja metsaalune on praegu paras songermaa, kuid «Princessi» põld kannab üksnes randaalimis- ja lumejälgi. Metsarahval pole sinna asja, sest ta mäletab, et on sealt juba kõik mugulad välja tuhninud.

Eriline nipp

Teravilja all oli Mutijärve talus tänavu 16 hektarit, sellest 11,5 hektarile oli külvatud kaera ja 4,5 hektarile otra. Peremehe sõnul kadus sigade kõhtu 60-70 protsenti kaerasaagist. «Viie hektari suuruselt põllult sain ainult kaks punkritäit teri,» nentis ta.

Kord oli Ando Tulvik oma kaerapõllul märganud seitset-kaheksat suurt siga. Kui ta aga lähemale kõndis, hakkas vili just nagu elama: suurte ruigamite kannul kadus sõrgade välkudes ka põrsakari.

Metsaäärse talu peremees täheldas, et sead on igas mõttes peaga poisid: põllu äärest vaadates oli too kaerapõld olnud ilus ja kandnud pöörist nagu muistegi, kuid põllu keskel olid nad vilja otsekui väikestesse hakkidesse pannud.

«Siga keerutab kärsaga ühe viljatuti puntrasse ja tõmbab siis vahaküpsuses kaera läbi hammaste. Järele jääb väike teradest tühi hakk,» kirjeldas Tulvik vaatepilti, mida ta on oma põllul näinud.

Nõnda panid sead peaaegu kogu kaerapõllu hakke täis ning nonde ümber hakkas lokkama valguse kätte pääsenud umbrohi.

Odrapõllu ohtelises viljas metssiga üksnes tuhnis, kuid läbitambitud ja -songitud põllult ei saa ka parim kombainer kogu saaki kätte. Ja väga vaevaline on ükskõik kas käsitsi või masinaga niita rohumaal, mille kärsakandjad on maitsvaid juuri otsides segi pööranud. Seegi on Ando Tulvikul palju kordi kogetud lugu.

Kes peale jääb?

Ando Tulvik ostis Mutijärve endale juba kaheksakümnendatel aastatel, siis, kui ta alles Tallinnas ministeeriumis töötas. Ta sõitis kaks aastat pealinna ja kodukandiks soovitud järvede vahet, taastades seal peaaegu hingusele läinud vanu kivihooneid. Üks neist, mis oli ehitatud 1886. aastal ja mille ühelt otsalt viis kunagisele laudapealsele lai kivitee, võttiski varsti vastu tema karja.

«Laudas oli 35 lehma,» ütles Ando Tulvik üsna lähedast minevikku meenutades. «Ehitasin hoone ühte otsa piimaruumi. Tegin sellele omaette juurdepääsu ja raiusin kiviseina ka akna.»

Täpselt selliseks, nagu ranged eeskirjad ette nägid, ta piimaruumi siiski ei saanud. Pealegi teatas Mulgi Meier, et piimaauto sõidab Mutijärve lauda juurde alles siis, kui on rajatud asfalttee.

Talul endal kõigeks selleks jaksu polnud ja valla abile polnud loota. Nii kaotas Mutijärve peremees selle majandusrünnaku ning laut jäigi tühjaks.

Ehitamata on veel elumaja, milleks Tulvikud juba pikka aega on valmistunud. Praegu elab abielupaar kõrvalhoone katusekambris, mille ta ise on välja ehitanud. Kuigi peremees teab ja üha korrutab iseendale, et kõik ajutine peab pikalt vastu, pole ta jätnud ei maja ehitamise ega põllupidamise mõtet.

Kes metssigadega peetavas vaidluses peale jääb? Kas ta kaotab ka nüüd? Loomad sörgivad ju sinna, kust midagi võtta on, ja lihtsalt võtavad.

Mutijärve talu peremehele on soovitatud maa ümber tara ehitada. Ta panigi põldu valvama elektrikarjuse, kuid sigudikud läksid koos traadiga. Pärast oli tal hulk vaevarikast harutamist.
«Sul pole jahiseltsiga lepingutki,» vastati Ando Tulvikule keskkonnateenistusest.

«Jahimehed tulevad siis, kui neil vaja on, mitte sel ajal, kui mina sigadega hädas olen,» peab too niisugust lepingut mõttetuks.

Üle-eelmisel laupäeval oli järvede äärde tulnud paarkümmend jahimeest. Nad olid paugutanud ka Mutijärve talu õuel ning lahkunud tühjade kätega. Samal ööl oli seakari tuhninud segamini talu õunapuualuse ja tüki mullust aiamaadki.

«Osta püss ja lase mõni maha - saad vähemalt oma viljaga nuumatud sigadelt lihagi,» on Tulvikule soovitatud.

Too aga on kostnud, et ta pole jahimees. «Ja kui ma mõne neist tapaksingi ning seejuures vahele jääksin, ootaks mind suur trahv.»
Ando Tulvik imestab nagu kõik sigade tehtud kahju kannatanud talumehed: «Metsloomad pole enam riigi omad, pole üldse kellegi omad, kui aga mõni neist seadust järgimata hävitada, tuleb riigile tasuda suur trahv.»

Jahiplaanis on 60 siga

Kärstna jahiseltsi pealik Enno Kallas mõistab Mutijärve peremehe muret. Suur sigade arvukus ja nende kahjustused olevat üle-eestiline talunike probleem.

«Mutijärve talu asub sigadele soodsas kohas ning nad on sellele suurt kurja teinud,» tõdes ta ning arvas, et täiesti sigadest vabaneda on Mutijärvel võimatu, sest kolmkümmend kilomeetrit ühest paigast teise lipata on tugevatel loomadel tühine vaev.

Enno Kallase sõnul näeb selle talve jahiplaan ette kuuekümne sea hävitamist. Sellest kolmkümmend olevatki juba lastud, neist kuus läinud hingusele nädalavahetusel ja neist omakorda kahe looma võrra vähemaks oli jäänud ka Muti järve lähedal elutsev kari.

Mullune jahiplaan oli olnud kolmkümmend siga ja sellega olid kütid ka toime tulnud.

«Õige seajaht on talvel,» ütles Enno Kallas. «Lumi näitab siis kätte kõik haavatud loomad.»
Aga kütid olid siiski ka suvel selles kandis kolm siga tapnud.