Salaviinaärimees peab end tänini süütuks kannatajaks

Pärnumaal Uulus külalistemaja pidav Sobolev on esiotsa ajakirjanikuga üsna tõrjuv. «Tragöödia on tragöödia, aga kas teil mõnest tänasest probleemist pole kirjutada – näiteks varastest, narkomaanidest või pedofiilidest?» küsib mees. «Jah, ma saan aru, et kümne aasta eest toimunu oli tragöödia.»

Postimees rõhutab, et Sobolevi järgnevad väited on kontrollimata ja kohus tunnistas ta kuriteos süüdi.

Vannub süütust
Endisel motokrossisõitjal Sobolevil olid tema enda jutu järgi head suhted arstidega. «Küsisin tuttavalt arstilt, miks ikkagi nii palju inimesi tragöödia tõttu suri,» meenutas Sobolev. «Siis suri iga päev Pärnus kuskil mõni asotsiaal ja kõik surijad märgiti toona metanooliohvriteks – sageli ei tehtud mingeid analüüse.»

Sobolev lisas, et ühe talle tuttava inimese ema suri südamerikke tõttu ja temagi surma põhjuseks kirjutati metanool. «Siis tõstis see tuttav häält, sest tema ema polnud kunagi salaalkoholi joonud, ja ekspertiis selgitaski välja, et põhjus oli südamerike.» Sobolevi väitel tehti tegelikult vaid 32 inimese puhul kindlaks, et surma sajaprotsendiline põhjus oli just nimelt metanool.

Sobolev vannub tänaseni, et tema pole puupiiritust ostnud ega müünud, tema vaid andis ühele tegelasele laenu. Kohus aga jäi teistsugusele arvamusele ja mõistis ta süüdi.

Keegi ei tahtnud tappa
Sobolev ei tee saladust sellest, et tegeles tollal salaviinaäriga, aga väidab, et metanooliloost on tema käed puhtad. «Andsin laenu Stanislav Gussevile, kelle kaudu see jõudis omakorda aseri Telman Agamalõjevi kätte, kes kasutas raha peasüüdlaselt Maistrišinilt ühest firmast varastatud metanooli ostmiseks.» Sobolevi sõnul ei teadnud isegi mitte Gussev, et laen kulub metanooli, mitte ehtsa piirituse ostmisele. «Tollal ei teadnud keegi mingist metanoolist midagi, seni oli ikka müüdud tavalist piiritust.»
Sobolev peab end kogu loos pigem kannatajaks. «Kaotasin oma tervise ja ärid ning pealekauba peavad inimesed mind nüüd mõrtsukaks,» ütles ta. «Loomulikult mõtlen sellele loole tänagi. See ei olnud pioneerilaager, vaid Patarei vangla. Oli raske istuda Patareis ja kuulda, kuidas inimesed iga päev surid. Aga ma ei müünud ega ostnud metanooli ja sain 2,5 aastat.»
Sobolev väidab, et nägi kohtus esimest korda elus Maistrišinit. «Kuidas ma saan tunda end süüdi selles, et inimesed surid, kui keegi ei tahtnud esiteks kedagi tappa ja teiseks ei müünud ega ostnud mina midagi,» väitis ta. «Aga see Maistrišin on varas ja bandiit, kes müüs selle metanooli maha ja läks seejärel kasiinosse, kus tundis end nagu kuningas!»