/nginx/o/2011/08/21/717384t1h4229.jpg)
Norra peaminister Jens Stoltenberg rääkis intervjuus ajalehele Aftenposten ühiskonda kuu aja eest vapustanud massimõrvast ning selle tagajärgedest – nii süütundest
kui ka tagantjärele tarkusest. Kirja pani Thomas Boe Hornburg.
Tellijale
Norra peaminister: tragöödia õpetas, kui tähtis on märgata inimest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kell 8.00, 23. juuli 2011, pressikonverents, peaministri residents. Jens Stoltenberg on kõhklev. Hoiab kõvasti ettekirjutatud tekstidest kinni, tundub eemalolev. Ta pole maganud, on stressis öötundidel politseidirektor Øystein Mælandilt saadud teatest.
Kella poole kolme paiku teatas Mæland telefoni teel, et vähemalt 80 inimest on Utøyal surma saanud. «See on nagu õudusunenägu,» ütleb Stoltenberg telekaamerate ees.
Tänaseks on sellest möödunud neli nädalat. Neli pikka nädalat, mis moodustavad kõige raskema eriolukorra, mida ükski Norra peaminister on alates Teisest maailmasõjast kogenud.
Stoltenberg on osalenud seitsmel matusel. Pidanud kuus suurt kõnet. Kohtunud mitmesaja Utøyal ellu jäänuga ning hukkunute õdede-vendade, kallimate, emade-isadega – enamasti eraldi kohtumistel, kus ta peamiselt kuulab ja kuuleb lugusid noortest, kes ei tulnud enam koju.
Kuid ka eriolukorral on oma etapid, oma areng – ja peagi oma lõpp.
Möödunud teisipäeval avas Jens Stoltenberg uue kooliaasta Põhja-Norras Nordlandi ülikoolis. Terrorirünnak heidab pikki varje külaskäigule – kuigi see on Stoltenbergi esimene korraline visiit peaministrina pärast 22. juulit. Stoltenberg peab kõnet rünnakutest demokraatiale. Kohtub noortega, kes elasid üle Utøya veresauna. Kuid tekkinud on midagi uut.