/nginx/o/2011/08/20/716040t1h2bc8.jpg)
«Vabaduse laulu» publiku seas olnud Sirje meenutas, kuidas 20 aastat tagasi tema tütar hommikul aknast välja vaatas ja tanke otsis.
«Laps käis aknal vaatamas, kas tankid juba tulevad»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Laps oli tollal 7-aastane. Jälgisime igal võimalusel televiisorist uudiseid, seega olime tanke telekast näinud. Ühel hommikul, võib-olla oligi 20. augusti hommik, läks laps akna juurde, avas kardinad ja küsis imeliku häälega: «Kas tankid juba tulevad?»,» meenutas Sirje.
Pere elas siis Pelgurannas, kuhu tankid ei jõudnud.
«Ju aga tankidest oli nii palju juttu olnud, et laps arvas, et neid saab aknast näha.»
Sirje sõnul oli ta 20 aasta eest väga ärevil, sest ei olnud teada, kuidas putš lõpeb ja kuidas iseseisvuse taastamine läheb. Eksisteeris võimalus, et vabadus tuleb traagiliselt ja ohvritega nagu Lätis ja Leedus.
«Ärevust tekitas seegi, et mu onu elas Stockholmis. Meil olid temaga soojad suhted ning kui putš algas, siis üritasin töölt talle helistada korduvalt. Liinid olid kinni või blokeeritud, välja igatahes helistada ei saanud,» kirjeldas Sirje.
Naise sõnul ei ole tal aimugi, mida ta oleks onule öelnud, kui temaga ühendust oleks saanud, aga tollal tundunud see väga oluline.
«Ükskõik kui hästi või halvasti me üksikisikutena elame, vabadus on kõige tähtsam,» lõpetas ta.