Ilves: riik peab muutuma tegusamaks

Ilves pakkus välja, et nüüd kui riigi püsimist tagavad eesmärgid on saavutatud, tuleb riik muuta tegusamaks ja tõhusamalt toimivaks.

«Ei, see ei tähenda «kõva kätt» või «paksemat» riiki. See tähendab tegusamat riiki,» sõnas ta.

Ta tõi tegusama riigi näideteks läbimõeldud ja arusaadava seadusandluse, mida vajadusel parandatakse, praegusest kiiremad kohtumenetlused, teenuste ja võimaluste kättesaadavuse ning omavalitsuste korruptsiooni langetamise riigi tasemele.

Presidendi hinnangul ei nõua see kõik lisaraha ega maksude tõstmist vaid pigem säästaks raha ja inimesi ning suurendaks inimeste usaldust riigi vastu. Samuti seadis ta eesmärgiks vaimse elukeskkonna parandamise ning sallivamad ja sõbralikumad suhted inimeste vahel. Ta avaldas lootust, et Eestis on kohta kõigile ning inimesed kohtleksid paremini neid, kes räägivad aktsendiga, on teistel seisukohtadel või näevad teistmoodi välja.

Viiendat aastat järjest olid Kadrioru lossi roosiaeda kutsutud loomeinimesed, poliitikud ja ühiskonnategelased, kes andsid panuse iseseisvuse taastamiseks või sellele järgnenud 20 aasta jooksul Eesti elu edendamiseks.

«Me oleme hästi hakkama saanud. Kordades paremini hakkama saanud, kui väljaspoolt vaatlejad ennustasid. Aga loomulikult mitte nii hästi, nagu loodeti põlvkond tagasi, et iseseisvus iseenesest teeb meist suurriigi ja oma raha veeretab igasse hoovi Mercedese,» alustas Ilves oma kõnet.

Ilves selgitas, et on tahtnud taasiseseisvumispäeva tähistamisega luua tervendavat traditsiooni

«20. augusti tunnistamine või mittetunnustamine kandis endas veel viis aastat tagasi tarbetut lõhet, kunstlikult tekitatud ja nooremates inimestes täiesti arusaamatut pinget. Eriti seetõttu, et Eesti Vabariigi loomine 93 aastat tagasi, mil rohi oli rohelisem ja inimesed kõik üle keskmise targad ja pikad, on ammugi muutunud kuldseks minevikuks, mille idealiseeritud häädusega ei suuda tänapäeva tegelikkus kunagi võistelda,» märkis ta.

Ta rõhutas, et Eestile tõi vabaduse kodanike julgus ebaõiglusele vastu seista ning et Eesti iseseisvus ja kodanikuühiskond on olnud tugevad seetõttu, et nende algatus tuli rahva seest.

«Ma ei väsi kordamast – meie vabadusel ei ole isa ega üht ja ainust maaletoojat. Meist igaüks on selle vabaduse looja, kes 20. augustil 1991, kes varem, kes hiljem,» sõnas ta.

Ilves tõi välja, et Eesti vabadus on säilinud erinevalt paljudest teistest riikidest, kus vabadus jäi üürikeseks ja on nüüd vaid näiline. Ta märkis, et endistest Nõukogude Liidu vabariikidest on praegu vabad ja demokraatlikud vaid Eesti, Läti ja Leedu ning seletas seda parlamentaarse korraga.

«Ma usun, et mitte juhuslikult ei valinud need kolm riiki parlamentaarset riigikorda, ega panustanud geniaalsele juhile, päästjale, kõigeteadjale. Me kõik oskame oma peaga mõelda ja otsustada.»

Riigipea mainis üle-euroopalistes uuringuid, mille kohaselt on Eestis rahva usaldus oma riigi vastu Euroopa Liidu keskmisest tunduvalt kõrgem.

«Muidugi võiks see näitaja olla ka Euroopa parim, ent selle sihini ei jõua me meta-lahenduste abil, ehk et parlamendis võiks olla nelja asemel kuus erakonda, et Riigikogu võiks olla poole väiksem või suurem, et kas presidenti valitakse otse või mitte. Need ei ole lahendused,» ütles ta.

Ilves märkis samas, et kõrged kohad erinevates edetabelites ei too kodumaale tagasi siit lahkunud inimesi, ei mõjuta kedagi Eestisse jääma ega kutsu teistest riikidest andekaid inimesi siia tööle ja elama.

«Kasvõi oma kurva saatuse tõttu on rahvas ja poliitikud adunud elementaarseid tõdesid, mis teistel on vist meelest läinud: et pole võimalik kulutada rohkem kui teenid, ja lõputule näivale laenamisele tuleb siiski lõpp; et sotsiaalne heaolu, mis toetub laenudega ostetud häältele ja poliitikale, ei saa kesta igavesti; et oma maal peremees olemine kätkeb eneses otsuste tegemise õiguse kõrval ka kohustust vastutada.»

Kõne lõpus soovitas president kõigil oma rõõmu välja näidata ning ühel pidupäeval ja nädalavahetusel tehtu ja saavutatuga rahul olla.