Raivo Vare: emotsioonidele aega ei jäänud, tempo oli nii meeletu!

Kuulsin riigipöörde toimumisest 19. augustil 1991 vara hommikul raadiost. Eks midagi sellist rippus ka enne õhus, aga täpset infot ei olnud. Olin suvilas, kiirustasin kohe Toompeale.

See, mis edasi tuli, oli mingi mitmepäevane katkematu jada. Toompealt lahkuda ei olnud vahepeal mõeldav, ei olnud aega ka magada. Kaks ööd ma ei maganud, aga seda tegelikult ei märganudki enne, kui kõik juba möödas oli.

Kogu aeg tuli töötada infoga, kavandada võimalikke vastumeetmeid. Minu fookuses oli riigikaitseline roll. Põhiline oli hoida endal ees adekvaatne pilt toimuvast ja seda asjaomastele inimestele edastada.

Üks oluline infoallikas oli Vene sõjaväe raadiojaam, mida pealt kuulasime. Pööningule oli üles seatud raadioamatööride tehtud pealtkuulamisjaam. Vene sõjaväel oli vilets organiseerimine. Suur osa nende eetrisse räägitud infost oli täiesti avatud, või kui ka kasutati mingeid kutsungeid, siis oli ikkagi jutt arusaadav, kui teadsid kutsungi autorit.

Emotsioonidele aega ei jäänud. Isegi hirmu tundmise aega ei olnud, tempo oli nii meeletult kiire neil päevadel. Esimene emotsioon võis tulla alles 21. augustil. Siis, kui kolonn teletorni juurest ära sõitis, ja hiljem, kui nad juba olid Luhamaal, siis tuli suur kergendustunne. Paradoksaalselt on see ainus emotsioon, mis ongi meelde jäänud.

Tarmo Vahter on oma raamatus «Vaba riigi tulek» meile ette heitnud, et neil kõige kuumemail päevil ei peetud valitsuse istungitest protokolle. See toimus aga täiesti teadlikult – kui asi oleks ära pööranud, siis need protokollid oleks ju olnud üks lisapunkt meie süüdistuskokkuvõttes.

Samas, kogu aeg mingid kooslused pidasid nõu ja kõik vajalikud korraldused liikusid nii nagu tarvis.

Minul ei olnud valitsusside «vertuškat», küll aga oli kabinetis erisidetelefon, milles kõnet moduleeriti – see telefon ei olnud pealtkuulatav. Vahejaamas seda juttu lahti kodeerida ei saanud. Eesti territooriumil oli neid aparaate vaid mõned, peamiselt «valges majas» (kompartei peamaja – praegune välisministeerium – toim). Seda sai ka aktiivselt kasutatud, sealhulgas tegi mitmeid kõnesid minu juurest ülemnõukogu presiidiumi esimees [Arnold Rüütel].

Rüütlil oli selline telefon ka Kadriorus olemas, aga kui ta Toompeal oli, siis tuli tal minu oma kasutada. Teine niisugune telefon oli peaministri kabinetis, kuid seal käisid vahetpidamata koosolekud.

Kindralid olid tookord valmistunud eelmiseks sõjaks. Mõtlen siinkohal Leedu sündmusi (1991. aasta jaanuaris ründasid N. Liidu sõjaväelased Vilniuse teletorni juures rahvamassi – toim), millest jõudis telepilt maailma välja, ning see lõi Moskva tegevusel jalad alt. Augustis tulid nad Tallinnas kohe torni ära võtma. Need olid imemehed, spetsiaalne rood kommunikatsioonikeskuste vallutamiseks, kes täies varustuses ja gaasimaskidega võisid teletorni trepist üles joosta.

Kuid nad said muidugi aru, et asi, mida me oleks saanud kasutada, oli freooniga tulekustutussüsteem. See oleks ka gaasimaskis mehed maha võtnud – freoon surub õhu välja, aga gaasimaski toimepõhimõte on filtreerimine, õhku on ikkagi vaja.

Tagantjärele on palju räägitud Vene tankidest, aga tanke ju tegelikult meile ei tulnudki, need olid jalaväe lahingumasinad, BMPd või tanketid.

Mõnel pool on meid ka naeruvääristatud, kuidas me talvel oleksime võidelnud seebiveega sõjamasinate vastu – kuid külm pluss seebivesi oleks nende ülestuleku Toompeale mõneks ajaks halvanud küll. See polnud päris harilik seep, vaid keemia, aga põhimõte oli sama.

Kokkuvõttes on mul hea meel, et Eestis võidutses mõistus jõu üle. Sellele aitas kaasa ka siinne Vene sõjaväe ülemuste kontingent – nad olid suhteliselt haritud ja nendega sai pidevalt suhelda. Näiteks Leedus olid toonased kõrged sõjaväeülemused hoopis teist tüüpi seltskond.