Indrek Kannik: 1991. aasta jaanuar oli isegi närvilisem aeg

Putši alguspäeval olin kodus, kui poole seitsme paiku välisministeeriumi valvesekretär helistas ja ütles, et selline asi on juhtunud.

Välisminister Lennart Meri oli sõitnud ära Soome. Ministeeriumis, mis tol ajal asus Toompea lossi ruumes teisel pool hoovi, kehtestati kohe ööpäevane valve ja hakati töötama vahetustes – kui mingid inimesed käisid öösel kolmeks-neljaks tunniks magamas, siis teised olid jälle sel ajal olemas.

Putšipäevade põhiline ülesanne meil oli jagada siin toimuva kohta võimalikult palju informatsiooni. Seda nii sõpradele-tuttavatele välismaailmas kui teiste riikide valitsustele, kuigi viimane oli mõneti komplitseeritud, sest meid ei olnud veel taastunnustatud ja võeti tol hetkel ikkagi veel kui ENSV valitsust.

Väga oluline oli ka välismeediale info andmine. See oli tegelikult meie turvagarantii – mida rohkem infot meedial Eestis toimuvast oli, seda ebatõenäolisem oli agressiivne käitumine meie suhtes.

Samal ajal ka kogusime teavet – näiteks Toomas Hendrik Ilves, kes töötas Vabas Euroopas, andis edasi, mida nemad said oma kanaleist teada Venemaal toimuvast.

Selliselt käis töö kuni putši läbikukkumiseni. Alates kolmapäeva, 21. augusti pärastlõunast tekkis töös juba ka teine liin ehk taastunnustamise saavutamine. Kui 20. augustil oli Eesti teatanud iseseisvuse taastamisest, siis oli selge, et tuleb võimalikult kiiresti saavutada taastunnustamine välisriikide poolt. Esimene neist oli Island ja juba nädalavahetusel tuli päris palju teisi riike otsa. 24.–25. augustil muutus see protsess juba peatumatuks.

Kaasa aitas ka see, et Vene Föderatsioon, kes polnud siis ise veel rahvusvahelise õiguse subjekt, tunnustas Eesti Vabariiki. See tegi paljudele lääneriikidele otsustamise kergemaks. Oli selge, et tegelik võimukeskus oli Nõukogude Liidus läinud Boriss Jeltsini kätte, kes oli putši põhiline äratapja.

Meri oli küll Soome sõitnud, aga side meil temaga ei katkenud. Isegi lauatelefonid töötasid. Muidugi me võtsime ohutusmeetmeid tarvitusele. Välisministeeriumil oli tol ajal kaks suurt mobiiltelefoniaparaati.

Üks neist viidi ära Tiit Pruuli korterisse Lasnamäel, et kui Toompea peaks ära võetama, siis vähemalt esialgu oleks võimalik välismaailmaga sidet pidada. Meri tegeles ise samuti pidevalt lääne poliitikute ja meediaga suhtlemisega, huvi tema vastu oli väga suur.

Putšist jäi algusest peale mulje, et tegu on suhteliselt aferistliku ettevõtmisega. Esiteks toimis Eestis meedia täpselt samamoodi nagu eelmisel õhtul. Igasuguste riigipöörete edukuse üks eeldus on see, et suudetakse kiiresti info liikumise üle kontroll kehtestada. Eestis seda ei tehtud, Moskvas mingil määral see õnnestus, kuid isegi seal olid omad sõltumatumad infokanalid.

Kui hakkas juba tulema telepilt sellest, kuidas Boriss Jeltsin Moskva kesklinnas on tanki peale roninud, siis oli selge, et see putš ei saa võita. Sellist tunnet, et putšistid jäävad peale, ei tekkinud kordagi.

Mingist hetkest hakkas tekkima arutelu, et mismoodi me läänest tunnustust taotleme. Eesti Komitee ja Savisaare valitsuse vahel oli arvestatavaid erimeelsusi. Ülemnõukogu 20. augusti otsus oli oluline poliitiline kompromiss, mis võimaldas taastunnustamisele saada kogu Eesti poliitilise eliidi üksmeelse toetuse.

Oli ka neid, kes ütlesid, et me peame tegema täiesti uue iseseisvusdeklaratsiooni, ja neid, kes ütlesid, et oleme juriidiliselt iseseisvad ja me ei pea üldse midagi tegema. 19. augusti pärastlõunast kuni 20. augustini käisid üpris pinevad läbirääkimised.

Närvilisuse mõttes olid 1991 jaanuarisündmused isegi hullemad. Sündmused Leedus (Vilniuse teletorni kaitsnud iseseisvuslastest tappis N. Liidu eriüksus Alfa 11.–13. jaanuaril 14 inimest – toim) ja Lätis (Vilniuse sündmustest nädal hiljem hukkus Riias viis inimest – toim) tõid hirmu, et seesama laine tuleb laviinina ka meie suunas. Ma olin siis märksa närvilisem ja murelikum kui augustis.