Valitsuse sidekeskuse ülem: putši ajal läksin peast halliks

Augustiputši ajal läksin peast halliks, sest olin kindel, et Vene sõjaväelased ründavad Toompea lossi ja meid ei jäeta ellu. 20. augusti õhtul olin telefonitsi oma perega hüvasti jätnud ja nad said sellest sõnadetagi aru. Tol hetkel oli väga raske uskuda, et suudame võita nii tugevat vaenlast ja ühtlasi saavutada Eestile iseseisvuse.

NSVLi siderünnak Eestile algaski 20. augustil. Tallinnas sõitis ringi spetsiaalne raadioseadmetega varustatud sõiduk, katsetas sidesüsteeme ja harjutas raadiosegajate kasutamist. Nende tugevaima löögi alla sattus kodukaitse raadiovõrk.

Võimalik, et taheti kontrollida, kas Eestil on enda kaitseks mingeid elektroonilisi vahendeid. Lasime neil rahulikult tegutseda ja ainult fikseerisime kasutatud sagedused ja muu vajaliku info.

21. augusti hommikul katkestas Nõukogude sõjaväesagedustel püsinud raadiovaikuse Pirita teletorni juurest tulev teade: «Me oleme kohal.» Tondil asuvas juhtimispunktis asus seejärel sidet pidama Pihkva dessantdiviisi Tallinnas viibinud kõrgeim komandör isiklikult, kes käskis «kohapealsest olukorrast» ette kanda.

Valitsuse sidekeskuse juhina pidin otsustama edasise tegevuse, sest mul puudus võimalus kohe konsulteerida peaministri või riigiministriga. Nii andsin käsu «alustada segamist», mille tulemusena katkes Pihkva dessantdiviisi väeüksuste omavaheline side.

Dessantdiviisi radistid kasutasid side loomiseks kõiki võimalikke kanaleid ja raadiosidevahendeid, kuid alati oli Eesti suuteline nende raadiosaatjate signaale summutama.

Pirita teletorni ründamine oli armeel hoolikalt kavandatud. Kõik rünnakuüksused liikusid sünkroniseeritult, varem tehtud plaane järgides. Pihkva dessantdiviis ei osanud karta side katkemist oma allüksustega ja komandör ei olnud side puudumise tõttu suuteline saama olukorrast ülevaadet ega andma rünnakukäsku.

Ülal kirjeldatud situatsiooni loomine on sõjalises mõistes vastase ründamine elektrooniliste  sõjapidamisvahenditega, mille tulemusel muutuvad väeüksused juhitamatuks. See oli esimene kord, kui Eesti kasutas elektroonilise sõja võtteid ja näitas sellega oma tehnilist üleolekut Nõukogude armeest. See oligi taasiseseisvumisprotsessi ajal Eesti ainus rünne Nõukogude armee vastu.

Juba pärast Leedu sündmusi jaanuaris 1991 olime salaja alustanud ettevalmistusi riigi kaitsmiseks. Sain ülesande luua valitsusele salajane sidekeskus. Sõitsin Pihkvamaale, kus tutvusi kasutades ostsin sularaha, Vana Tallinna likööri ja Eesti vorsti eest Pihkva dessantdiviisist täiesti uut, veel pakendis olevat militaarsidetehnikat.

Tagasiteel dessantvägede raadioseadmete laost tekkis probleem. Pihkvast väljumisel nõudis autoinspektor veose saatedokumente. Kohalekutsutud SORVVO mehele rääkisin, et endise rahvamaleva asemel on meil nüüd kodukaitse ja neid «vananenud» sideseadmeid on vaja pättide püüdmiseks. Lõpuks pääsesin tulema, sest nad ei tundnud sideseadmeid.

Toompea lossi sidekeskuse varustus seati kokku Põlvas. Kaitseliidu Põlva maleva liige Olavi Tomson valmistas kiirkorras ette mitmesugust tehnikat (raadiojaamad, signalisatsiooniseadmed, automaatselt signaale edastavad majakad jmt). Seejärel kolisin terve autokoormatäie tehnikaga Toompea lossi, millest saigi järgnevaks kolmeks kuuks mu elukoht.

10. juulist 1991 tegutseski Toompeal ööpäev ringi valitsuse salajane sidekeskus, mis oli raadioside poolest võimeline tegema koostööd kõigi Eesti jõustruktuuride, lennujuhtimise, laevanduse, tolli ja isegi Nõukogude armee sideüksustega.

Otseside toimis strateegiliselt tähtsate objektidega, nagu raadiomaja, Pirita saatekeskus, Eesti Energia jne. Ja loomulikult kodukaitse ning piirivalvega. Lisaks lõime raadioamatööride abiga Eesti maakondi haaravad sidevõrgud. Meil oli otseside ka Leedu parlamendihoone, Läti valitsuse kontaktisikutega ja Venemaa presidendi Boriss Jeltsini staabiga Moskvas.