Näitleja on ka üksinda kõikvõimas

«Sest näitleja pakub emotsioone ning emotsioonid võivad olla võimsamad kui ideed,» põhjendas Unt peapreemiat Suurt Kirssi ja 1000 eurot vastu võttes.

Monomaffia festivali lavastusi näinuna tuleb Katariina Undiga nõustuda. Näitleja on kõikvõimas.

Suurpärane näitleja suudab üksinda, abiks vaid valgus, muusika ja tekst, hoida publiku tähelepanu poolteist tundi, nii et saalist lahkudes tunned kandilise tagumiku asemel end rikkamana ja targemana. Ja seda ka siis, kui oled päevas ühtejutti vaadanud kolme emotsionaalselt intensiivset lavastust üsnagi ebamugavatel toolidel.

Noorim ja vanim
Kolmepäevase festivali avas Tallinna Linnateatri lavastus «Suur mees juba», kus lavakas õppiv Priit Pius mängis veenvalt isakssaamise hirmude käes vaevlevat ja oma senist elu meenutavat noormeest. Priit Pius on nimi, mis tasub teatrihuvilistel kindlasti meelde jätta.

Suurepärast kontrasti festivali noorimale näitlejale pakkus aga festivali vanim osaleja – 84-aastane Lasse Pöysti lavastuses «Liftieitaja». Kusjuures kummalegi näitlejale, ei Piusile ega Pöystile ei tule nende vanuse tõttu mingit allahindlust teha.

Helsingi linnateatri ülimalt menuka «Liftieitaja» peategelane on üksik vanamees, kelle parimaks sõbraks on lift ning kes inimeste seas olemiseks käib kontvõõrana matustel ja pulmadel.

Kuigi Lasse Pöysti elu Bengt Ahlforsi näidendi tegelaskujuga ei sarnane, suutis kogenud näitleja jätta mulje, nagu räägiks ta just endast, olgugi et paaril korral oli ta sunnitud abi otsima osaraamatust – viimati oli ta seda tund ja nelikümmend minutit kestvat lavastust mänginud märtsis.

Koomiline, samas siiras ning traagiline lugu tuli Lasse Pöysti südamest. Nagu öeldakse, ta mängis enda pealt, ja see tõi ka žürii tunnustuse – Lasse Pöysti pälvis Monomaffia Väikese Kirsi.

Üks festivali raskemaid rolle oli Ott Sepal – ta kehastab Tanel Jonase lavastuses «Rumm ja viin» kolm ööd-päeva järjest joonud, pohmakas ja endiselt purjus meest. Usutavat alkoholijoovet, kaotamata teksti, suudavad veenvalt mängida vähesed näitlejad.

Pärnus Ott Sepp näidendi sügavuseni ei jõudnud, tema mängitav mees jäi elunautlejast seiklejaks, kelle kahetsus joodud alkoholi ja lähedastele haiget tegemise pärast jäi vaid sõnadesse. Conor McPherson näidendi traagika on mõtlemapanev, kummardus Vanemuisele, et nad tänapäeval ülimalt aktuaalse teksti oma mängukavva on võtnud.

Festivali mängulisima lavastuse tõi aga Pärnusse Riiklik Puškini Teatrikeskus Peterburist. Sergei Barkovski esituses oli Andrei Andrejevi lavastus «Gorjuhinno küla ajalugu» kui nukuteater kohvrist – lavatuses vajalikud mängu(partnerid)asjad võlus näitleja välja lava keskel asuvast kapist. Tegu oli igati professionaalse ja lõbusalt lihtsa lavastusega.  

Päris kohvriga astus lavale Indrek Taalmaa festivali absurdseimas lavastuses, Ervin Õunapuu «Kuuendas maitses».

Huvitav ja ootamatu tekst tunnistatud toidukriitikut pantvangis hoidvast võimuahnest rikkurist kokk-gurmaanist, kes maailma vägevamatele pakub õhtusöögiks hinnatud kunstiteostega maitsestatud roogi. Kuigi etenduse alguses oli Indrek Taalmaa pinges – see võis tuleneda tema teisest rollist, Taalmaa oli ju kogu festivali kunstiline juht –, on tegu lavastusega, mida tasub otsida R.A.A.A.M.-i mängukavast.
Silmad on olulisimad
Omamoodi meistriteos oli aga Juni Dahri monolavastus «Ibseni naised – kuidas vangistada kotkast», kus näitlejanna esitas tõelise kirega Ibseni näidendite peamisi naiskaraktereid, et nõnda jõuda lähemale Ibseni ja Norra mõistmisele. Nora, Hedda, Hilde jt naiste appikarjed, valu ja vabaduse poole rabelemine said Juni Dahri esituses reaalseks ning näitlejale tõid südamega esitatud rollid Monomaffia Väikese Kirsi.

Üks võimsamaid näitlejatöid oli festivalil aga Roger Westbergilt, kes üksinda mängis maha terve «Hamleti»! Imetlusväärne oli Westbergi oskus sekundi murdosaga rolle vahetada, muutudes kord Hamletiks, siis aga Claudiuseks, Opheliaks jt, andes nende karakterid edasi liikumise, žestide ja miimikaga ning väheste lausetega.

Näitlejameisterlikkusega paistis silma ka Katariina Unt, kes pälvis festivali peaauhinna. Marjorie Shostaki raamatu «Nisa» põhjal Aare Toikka lavastatud monotükis meenutab oma elu tähtsaid ja vähem tähtsaid hetki Aafrika lõunaosas Kalahari kõrbes küttimise ja korilusega tegeleva !kungi rahva seas elav naine.

Katariina Unt elustab selle neegrinaise nii väikese tüdrukuna, kes lohutamatult nutab, kui ema talle enam tissi ei anna, kui armukesi pidava küpse naisena ning ka üksikuna oma onnis seda lugu jutustava vanamoorina. Tema silmad säravad.

Suurepärase näitleja tunnebki ära silmadest. Nii Katariina Unt, Lasse Pöysti, Juni Dahr kui ka Roger Westberg nägid laval maailma läbi oma tegelaskuju silmade. Just seepärast oli nende mängus veenvust ja jõudu. Nagu ka Eesti Draamateatri menukiga «Aabitsa kukk» festivali lõpetanud Tõnu Oja mängus, sest ka Tõnu Oja silmades välkus Andrus Kivirähki loodud Mauno.