Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071
Saada vihje

Suurepärane muusikaline assortii

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Festari üks peaesinejaid Kanye West.
Festari üks peaesinejaid Kanye West. Foto: Flow Festival

Kaheksandat korda toimunud Flow’ festival on võrreldes eelmiste aastatega kasvanud ja seda mitte ainult publiku arvu poolest, vaid laiendatud on ka festivali ala. Uutest kohtadest üks huvitavamaid oli nüüdisaegse tsirkuse keskus Circo, kus põhikese oli eksperimentaalmuusikaprogrammil «The Other Sound».

Uued helid ja julged katsetused said tänuväärse publiku, kes elasid õdusas atmosfääris kaasa sellele, mis harmooniast, meloodilisusest ja tavapärasest välja jääb. Nii näiteks oli ootamatuks üllatuseks jaapani mürarokitrio Kawaguchi Masami’s New Rock Syndicate, mis – kui mõned harvad erandid välja arvata – pani kõikide laulude ajal juba nahkhiirte nivoosse tõusvate kitarririffidega kuulajate kõrvakiled proovile.

Flow on alati artistide valikul latti kõrgel hoidnud, aga selleaastane line-up oli lausa erakordselt kutsuv – seda hoolimata asjaolust, et Q-Tip, Lykke Li ja Zomby fännide kurvastuseks viimasel hetkel oma esinemised tühistasid.

Mõned näited selleaastasest assortiist. Uue popmuusika kuningas Kanye West, Põhjamaade Daft Punkiks nimetatud Röyksopp, post-rock’i kangelastegu Mogwai, futupopi imelaps James Blake, briti new-wave-legend The Human League, matemaatilise roki guru Battles jpt.

Flow on alati presenteerinud korraliku valiku ka omamaisest uuest muusikakultuurist (soulisensatsioon Jo Stance, indie-rock’i kooslus French Films, electropopi masin Shine 2009, Teeth jt) ning loomulikult elektrooniline maailm: Matthew Dear, Hercules and Love Affair, Tensnake, Joy Orbison, A Love From Outer Space (Andrew Weatherall & Sean Johnston), Martyn ja Oni Ayhun, kui vaid mõnda nimetada.

Laengud ja pettumused
Festival sai minu jaoks võimsa positiivse laenguga avangu hispaania muusiku Pablo Díaz-Reixa Díaze alias El Guincho etteaste näol.

Enda sõnul nn kosmoseajastu eksootikat viljelev mees rebis oma Rolandilt välja helisid, mis oleks nagu arusaamatu ja peaaegu monotoonne segu kõikidest Vahemere rütmidest ja kunagisest ansamblist Radar. Töötas see kooslus aga perfektselt: seda tõestas ka positiivne reaktsioon publikult, kelle hulgas paistis olevat tähelepanuväärsel hulgal eestlasi.

Üks reede tipphetkedest oli võrratu Ariel Pink’s Haunted Graffiti, kes päev varem oli rahvast hullutanud Tallinnas Rock Cafes.

Ariel Pink on nähtus omaette – pealtnäha poisiliku ja veidi kaootilisena näiv väike tegelane muutub laval heeroseks. Tema näolihased on sünkroonis iga väikese rütmi- ja toonimuutusega. Kajaefekt tegi laulud huvitavamaks, kuid küllaltki tervitatavad olid ka väga konkreetsed soolokitarri ülevõtud, mis muidu veidi laialivalguva helipildi jälle ühtseks kokku liitsid.

Laupäev tõi ka mõned pettumused. Iron & Wine jäi tervikuna lihtsalt igavaks ja seda mitte halva etteaste, vaid kehva kohavaliku tõttu. Nimelt ei olnud Flow’ pealava oma suurte edasi-tagasi liikuvate massidega ja kaootilise heli suunaga intiimsust ja otsekontakti nõudvale muusikale vääriline kontekst.

Juba palju populaarsust kogunud ameerika džässilikku easy listening’i tegev Mayer Hawthorne jättis esinejana ootuspäraselt üdini sümpaatse ja stiilse mulje, kuid kahjuks ei olnud uued lood ega kontserdielamus ise siiski seekord ligilähedaltki nii jalustrabavad.

Balkan ajas pöördesse
Järgmisena esinenud Shantel & Bucovina Club Orkestar tõestas aga, et Balkani-pärane folk-tantsumuss pole mitte ainult eesti, vaid ka soome publiku suur lemmik.

Paberil veidi festivali võõrkehana tunduv bänd oli ilmselt korraldajate poolt vägagi täpselt kaalutud ja teadlik valik. Serbia-saksa puhkpillid ja akordionid tümpsuvate trummide taustal viisid tuhanded soomlased (ja mõned väliskülalised) täiesti pöördesse, kontsert lõppes kõrvulukustavate ovatsioonidega.

Järgnes üks õhtu peastaare Janelle Monáe, kelle grace­jonesilikku stiili, puhast ilu, lugude headust ja show’ efektsust oleks raske üle kiita. Tema lood olid samal ajal nii innovatiivsed ja stiilipuhtad kui ka arusaadavad ja tantsima kiskuvad ükskõik millise maitsega inimese jaoks.

Vaid vähesed artistid suudavad jätta endast kuningliku mulje ka ahvi kombel üle piirdeaia ronides, rahva sekka kükitades ja seal sõna otseses mõttes arusaamatut pulli tehes. Monáe jaoks oli aga sel kombel publiku võlumine sama lihtne ja loomulik kui hommikune hambapesu.

Empire of the Sun... Mida öelda bändi kohta, kus eeslaulja galaktikalinnuna oma universumivalu kitarri sisse laulab, samal ajal silmanurgast kullateraliste ja võimsate kunstnokkadega ulmeliselt tantsivaid «tähelinde» piieldes?

See kõik on juba peale vaadates liiga hea, et mitte edasi kaeda.
Jalustrabavalt ilmekas oli ka Empire of the Suni väga tihe ja viimistletud muusika. Äkitselt sai justkui viimane lugu läbi, valgus kustutati ära ja bänd lahkus lavalt. Dramaatiline lõpp?

Ja ometi veel dramaatilisem, sest mõni hetk pärast seda, kui inimesed olid juba lavale selja pööranud, löödi tuled täies hiilguses särama ja lavale saabus seksikas electro-hopi kuningas koos oma võluvate saatjannadega, et ka kohustuslik «Walking on a Dream» Helsingi täiskuutaeva lakke läkitada. Hea.
 

Tagasi üles