Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/08/12/706302t1h5e17.jpg)
Erivajadustega tudengite arv Eestis on viimastel aastatel viiekordistunud. Sellele on kaasa aidanud stipendiumid ja ülikoolide hoonetes hõlpsamate ligipääsuvõimaluste rajamine.
Erivajadustega tudengitele pakub rahalist tuge sihtasutuse Archimedes ellu viidav programm Primus. Kui 2008. aastal sai Primusest toetust 16 erivajadusega üliõpilast, siis tänavu kevadsemestri ajal oli neid juba ligi 80. Erivajadusega üliõpilasi on tõenäoliselt rohkem, kuid eraldi arvestust ülikoolid nende üle ei pea, sest mingit kohustust endast teada anda ei ole.
Ühest õppehoonest teise ruttamine, loengutes märkmete tegemine, õppejõu kuulamine – need tavatudengi jaoks rutiinsed tegevused on erivajadusega õpilase jaoks katsumus. Liikumispuudega õppurile tähendab kõrghariduse omandamine invatakso kasutamist. Kuulmispuudega õpilane vajab enda kõrvale pidevalt viiplejat. Kõige suurem stipendium ongi viipekeele tõlgi kasutamiseks – 510 eurot kuus.
Primuse programmi koordinaator Inga Kukk räägib, et just tänu stipendiumisüsteemi loomisele avastati, et Eestis on erivajadusega tudengeid arvatust tunduvalt rohkem. Taotlejate arv on ületanud kõik ootused.
«Mida paremad on toetusvõimalused, seda raskema puudega noor julgeb üldse kõrgkooliõpinguid kaaluda. See kõik nõuab aga raha,» rääkis Kukk.
Ülikoolid kohanevad
Ka ülikoolid tõdevad, et stipendiumide jagamine on loonud puuetega üliõpilastele paremad võimalused. «Üha rohkemad üliõpilased jõuavad tänu sellele ülikooli lõpuni,» ütles Tartu Ülikooli erivajadustega õpilaste kontaktisik Liana Martin.
Eesti Maaülikooli üliõpilaste tugiteenuste valdkonna koordinaator Ingrid Vilu rõhutas samuti erivajadustega tudengitele stipendiumide andmise tähtsust.
Ülikoolid püüavad ka omalt poolt puuetega õpilastele vastu tulla. Tartu Ülikool annab neljale esimesele riigieelarvevälisele kohale saanud erivajadusega üliõpilasele õppemaksust vabastuse.
Samas tõdes Martin, et ülikoolil oleks vaja rohkem ära teha hoonetele ligipääsetavuse parandamiseks. «Meil on mõni uuem õppehoone, kus on lift, kuid vanemates hoonetes seda võimalust pole,» rääkis ta. «Isegi ülikooli peahoones ei ole lifti. Kui üliõpilane on ratastoolis, siis tema jaoks on määravad isegi paar astet.»
Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool on hakanud oma hooneid üle vaatama, et õppekeskkonda puuetega inimestele juurdepääsetavamaks teha.
Arenenum ühiskond
Juba kolmandat aastat Primuse toel Tallinna Tehnikaülikoolis geenitehnoloogiat õppiv Sven Kõllamets ütleb, et oleks soovitud erialale kandideerinud ka ilma stipendiumita, kuid siis oleks oluliselt rohkem energiat läinud raha otsimisele.
«Kindlasti oleksin olnud oluliselt vähem iseseisev ja sõltuvam teiste heast tahtest või oma perekonnast, kui olen nüüd,» lisas ta.
Kõllamets tõdes, et võrreldes kümne aasta taguse ajaga on Eesti ühiskond tundmatuseni muutunud. Kui varem nähti puuetega inimest ohvrina, kellele tingimuste loomine on kallis ja isegi ebavajalik, siis nüüd ei tegeleta sellega pelgalt kampaania korras, vaid püsivalt ja eesmärgistatult.
Ta peab väga oluliseks, et tugiteenuste taotlemine ei muutuks bürokraatlikuks. «Kui noor tajub igal sammul, et talle «tullakse vastu» või «tehakse heategu», siis võib leitud usk uutesse võimalustesse kergelt kaduda,» arutles Kõllamets.
Lõpetuseks avaldab noormees tunnustust ülikoolidele, kes on õpikeskkonna kohandamisel palju korda saatnud, ja avaldab lootust, et valitud suund jätkub.
Primuse stipendiumile taotluste esitamise tähtaeg on 15. september.
Kommentaar
Auli Lõoke
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht
Sellest saadakse juba aru, et kõrgharidus peab olema kõigile kättesaadav. Sageli puuetega õpilased enne ei saanudki kooli tulla, sest keskkond oli liiga ränk. Kui aga nüüd ehitatakse üliõpilaskodusid, juba arvestatakse, et seal on ratastoolis üliõpilane.
Sellel alal on meil kõrgkoolidega hästi positiivne koostöö. Ratastoolis tudeng tahab ka õppida, aga tal on vaja abistajat. Kust ta võtab selle abistaja? See ju maksab. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on asi tunduvalt paremaks läinud.
Väga suur abi on olnud Euroopa rahast, näiteks Archimedese programmist Primus. Ma arvan, et laialdasem teavitustöö aitaks veelgi rohkem erivajadusega noori ülikoolidesse tuua. Kui me need andekad üles leiaks, saaks me toetada. Me ei tea aga, kus nad on.