Päästjad ei taha enam puu otsas kassidel järel käia

Päästetöötajad sõidavad väljakutsetele üldnimetusega «loom/lind» ehk hätta jäänud elukaid või linnakeskkonda sattunud metsloomi abistama keskmiselt 1500 korda aastas.

Päästeameti peadirektori Kalev Timbergi sõnul pole see väga suur koormus – umbes 6,5 protsenti kõigist väljasõitudest – ega ka liiga suur rahaline kulu, sest väljasõidu kaugus on sel puhul enamasti lühike ning kütusekulu väike, mehed on aga valves niikuinii.

Linnu-looma väljakutsed on nimelt peamiselt seotud linnadega, kus inimesed ei ela enam loodusega kooskõlas, nagu Timberg peenelt märkis. Pooled väljakutsed ongi tehtud just Tallinnas, kus mullu aidati näiteks 291 kajakat, 68 luike, 60 varest ja 59 tuvi.

Timberg hindas praegust olukorda vastavaks meie ühiskonna eetilisele seisundile. «Meil on suhteliselt vähe neid organisatsioone, kes võiksid loomi aidata – mitte ainult sõnadega «hoiame loodust», vaid kes oleks nii organiseerunud, et loomi operatiivselt aidata,» selgitas Timberg, miks võttis aastaid tagasi päästeamet selle töö oma mureks.

«Meie, päästes töötajad, oleme elukaitsjad – kaitseme kõiki, kes on elus – olgu need inimesed, loomad või linnud. Nii näitame riigi hoiakut elu alalhoidmises,» selgitas Timberg.

Sageli on häirekeskusel raske eristada mõttetuid ja hädalisi väljakutseid, kuid ometi otsustas päästeamet aastaid tagasi, et reageeritakse võimalust mööda kõigile, lootuses, et edaspidi saadakse see töö üle anda kas vabatahtlikele organisatsioonidele või mõnele keskkonnaameti üksusele.

Nüüd peab aga rahakitsikuses päästeamet üha rangemalt oma kulutusi korrigeerima. «Endal raha vähe, aga nemad võtavad kasse puu otsast alla,» viitas Timberg inimeste pahameelele. Nii otsitakse juba mõnda aega koostöös keskkonnaameti ja vabatahtlikega organisatsioone, kes oleks valmis ka abikutsetele operatiivselt reageerima.

Vaja spetsiaalset keskust

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhatuse esimees Jüri-Ott Salm, et nende initsiatiivil on hakatud otsima võimalust asutada kuskile Põhja-Eestisse keskus, mis võiks reageerida eelkõige lindude abistamiseks ja päästmiseks. «Väiksemate loomade puhul tuleks funktsioonid ja rahastus läbi rääkida,» lisas ta.

«Ma arvan, et oleks võimalus teha kas vabatahtlike baasil või keskkonnaameti juures osaliselt juba toimiva telefoni ja loodusvahtide abil, kes linnu või väikese looma võtavad linnast ära ja otsustavad, kas piisab ta linnast välja toimetamisest või on vaja viia kuskile taastuskeskusse,» rääkis ELFi juht.

Selliseid taastuskeskusi praegu paraku aga pole, mis ongi praegu üheks sagedaseks päästeametnike probleemiks. Päästjad peavad otsima võimalusi hukkunud loomadest vabanemiseks – seejuures tuleb loomseid jäätmeid käidelda vastavalt nõuetele. Pole ka loomade kiirabi, mistõttu ei leia päästjad sageli piisavalt kiiresti viga saanud loomadele veterinaare. Päästjatel pole ka eri loomaliikidega tegelemiseks vajalikku väljaõpet, erivarustust ja muud sellist.

«Praegu natuke midagi toimib Nigulas, natuke midagi Elistvere loomapargis, aga korralikku korraldatud keskust pole,» tõdes Jüri-Ott Salm. «Sellega üritamegi tegeleda, meil juba on tööle võetud veterinaar, aga praegu on vaja leida õige koht. Keskus võiks töötada suuresti vabatahtlikkuse baasil, aga vajaks muidugi mingit püsirahastust. Keskuse olulisimaks funktsiooniks oleks just valmisolek abistada ohustatud, kaitsealuseid liike, aga selle kõrvalt saaks tegeleda ka teiste loomade-lindudega,» sõnas Salm.

Loomakaitsjatele või –abistajatele tahab päästeamet üle anda eelkõige just sellised väljakutsed, kus on vaja lindu või looma lihtsalt veidi abistada või õigele teele juhatada. «Hätta või ohtlikku olukorda sattunud loomad linnatingimustes on ohuks ka inimestele ja nendele on päästjad kõige õigemad reageerima,» kinnitas Timberg. Samuti jääks päästekeskuste pärusmaaks suurulukid, näiteks põdrad või kitsed.

«Meil on palju õpitud abitust – ise reageerimise asemel võtavad inimesed oma käitumisskeemis kõige lihtsama variandi: helista 112. Me ise oleme ka algul liiga palju promonud, et lahendame kõik teie probleemid! Euroopa Liidus helistatakse Eesti elanikest 100 000 inimese kohta 112 kõige rohkem. See on tundemärk, et ilmselt oleks meil vaja koormust vähendada,» arvas Timberg.

Ta soovitas inimestel enne telefonitoru haaramist veidi järele mõelda, ehk suudab ta ise või mõni ta tuttav looma aidata. Nõustamisel on abiks ka keskkonnaameti infotelefon.