Päästekoerte omanikud tahaks rohkem aidata

«Seda tuleb ette paar korda aastas,» vastas Eesti Otsingukoerte Klubi (EOKK) liige Monika Rusing küsimusele, kui sageli neid inimeste otsingutele kaasatakse. «Kindlasti võiks rohkem olla, aga tihti see konstaabel, kes on Kesk- või Lõuna-Eestis või kaugemal ei teagi, et selline võimalus on olemas.»

Hetkel on Vabatahtlikus Reservpäästerühmas (RPR) umbes kümme koera, kes reaalselt osalevad otsingutel. Otsingukoertega otsitakse inimesi, kes on potentsiaalselt elus.

«Tihti kutsutakse meid aga liiga hilja, inimene on olnud mitu päeva kadunud ja me leiame ta paraku surnuna,» sõnas Ruusing.

Ta seletas, et kui inimene on näiteks marjule või seenele minnes kadunud, siis alad on suured, kuid RPR-i eeliseks on see, et neil on pidevad koolitused ja nad suutvat ise hallata päris suurt operatsiooni.

Näiteks eelmisel aastal kutsuti RPR otsima Koonga vallas kadunuks jäänud seenelist, kuid kui kohale jõuti oli seeneline juba kaitseliitlaste poolt leitud. Ent samas tuli teade, et pimedasse metsa oli kadunud kiiresti arstiabi vajav meesterahvas.

Et kannatanu tervislik seisund ei oleks tal lubanud ööd metsas mööda saata, oli olukord kriitiline, mistõttu kasutati päästekoeri. Kannatanu leiti juba peale mõneminutilist pimedas metsas otsimist.

«Eelmiste aastate vähest kaasamist saab tõesti põhjendada teadmatusega,» rääkis reservpäästerühma otsingugrupi juht Õie Soovik kinnitades, et koostöö politseiga on viimastel aastatel siiski paranenud. «Politseinike hulgas on tehtud hulgaliselt teavitustööd, mille tulemusena tulevikus jõuavad meile väljakutsed kiiremini.»

Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna kriisireguleerimise büroo juht Marti Magnus rääkis, et kui selleks on vajadus, on politsei maastikuotsingutel alati kaasanud ka vabatahtlike abi.

«Lisaks Kaitseliidule on koostööd tehtud ka Vabatahtliku Reservpäästerühmaga, kelle kaudu saab Otsingukoerte Klubi liikmeid otsingutesse kaasata,» seletas ta. Magnus rõhutas, et otsingutele vabatahtlike kaasamine sõltub iga konkreetse juhtumi iseloomust.

«Mastaapseid maastikuotsinguid, kus mingi ala tõesti samm-sammult läbi kammitakse, õnneks väga tihti ette ei tule,» märkis ta. Nii ei ole Magnuse sõnul maksimaalse ressursiga otsinguks tihti põhjust.

Politsei- ja piirivalveametis on kokku 84 teenistuskoera. Neist ligi 30 on narkokoerad, 2 laibakoerad ning ülejäänud jäljekoerad, keda maastikuotsingul kasutada saab.

«Otsinguvõimekus on sellega tagatud, kuid see ei tähenda, et politsei vabatahtliku abi tagasi lükkaks,» kinnitas Magnus.

Pikemalt loe esmaspäevasest Postimehest.