Juba muistsete eestlaste tegevus põhjustas looduskatastroofe

«Arvatavasti oli põhjuseks liiga intensiivne põllumajandus,» pakkus Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska.

Nimelt leidsid arheoloogid, et Jägalas on luiteliivad rauaajal korduvalt matnud põlde ja külaasemeid. Seetõttu katavad luiteliivad nüüd hektarite kaupa säilinud fossiilseid põllujäänuseid, mida suvel uuriti enam kui tuhande ruutmeetri ulatuses.

«Muinaspõllud tulid läbiuuritud osas esile kuni kolme tumeda väikesi söetükikesi sisaldava huumusekihina, milles esines kohati adraterast jäänud jälgi,» kirjeldas muistisel töid juhtinud arheoloog Raido Roog olukorda. «Põldude kihid olid eraldatud üksteisest luiteliivadega ning lõpuks mattunud kuni meetripaksuse luite alla.»

Nende täpne vanus ei ole selge, kuid ilmselt on nii põldude rajamine kui ka mattumine toimunud esiajal. Muu hulgas osutab sellele ühest põllukihist leitud pronksist sõrmusekatke. Pinnasest leitud seemnete ja õietolmu uuringud annavad aga loodetavasti lisateavet ka toonase viljakasvatuse kohta.

Iseloomulikud leiud

Tänavu suvel toimusid Jägalas suuremad väljakaevamised ühel rauaaegsel asulakohal, mis tegelikult leiti juba 2008. aastal. Pinnase koorimise käigus tulidki välja põllujäänused, kuid edasi kaevates leiti põllujäänuste alt kiviaegne asulakoht.

Roogi sõnul tuli ajastule iseloomulike leidudena välja tuhandeid kammkeraamika kilde, tulekivist ja kvartsist tööriistu, kivist raieriistu ja nende katkeid ning merevaiku.

«Eriti huvitav on aga osaliselt väljakaevatud tugevasti punaseks värvunud ja rikkalikult esemeid ja loomaluude tükke sisaldav kultuurkihilaik, millega liitusid veel mitmesugused suuremad ja väiksemad liivapinda tehtud sissekaeved. Seda on väga raske tõlgendada teistmoodi kui elamujäänusena,» rääkis Kriiska.

Oletatav elamujäänus

Kriiska sõnul olid kiviaegsed elamud päris suured. «Mis varem on Eesti alal kätte saadud, olid 50–60-ruutmeetrised, mujal isegi üle 100-ruutmeetrised,» selgitas professor. «Väga sageli on tegemist suhteliselt suurte maapinda süvendatud või maapealsete elamutega.»

Kriiska hinnangul on Jägala muutumas üheks Eesti kiviaja uurimise võtmepiirkonnaks, kust tuntakse juba seitset kiviaja asulakohta. Sest, nagu mitmel pool mujal Läänemere piirkonnas, on ka siin toonase inim­asustuse tagapõhjaks olnud mitmekesised loodustingimused.

«Sellel suvel osaliselt välja kaevatud noorema kiviaja oletatav elamujäänus, milletaolisi on seni Eestis uuritud vaid üksikuid, tõstab selle ala teadusliku väärtuse juba nüüd väga kõrgele,» rääkis professor.

Siiski ei olnud Jägala atraktiivne ainult kiviaja inimestele, vaid seal on asustus jätkunud ja õitsenud ka esiajaloo noorematel ajajärkudel. 2009. aasta uuringumaterjal osutab, et hilisema linnuse kohal on paiknenud umbes 500 aastat eKr kindlustatud asulakoht ja mõni sajand hiljem linnus, mis oli toona Põhja-Euroopa suurim.

Kaua uuritud piirkond

•    Jägala piirkond on arheoloogiateaduses tuntud ennekõike Eesti mõistes hiiglasliku pindalaga linnusega, mille uurimine sai alguse 1920. aastal. Juba toona leiti ka esimene kiviaja asulakoht ja koguti üksikuid leide mujaltki ümbruskonnast.

•    Hiljem on piirkonnas teinud välitöid mitmed arheoloogid, alates 2005. aastast Tartu Ülikooli töörühm. Viimase kahe ekspeditsiooni jooksul uuriti nii linnust kui leiti ka mitmeid uusi eriaegseid asulakohti, neist vanim ajast u 6500 aastat eKr.

•    Seoses Ruu–Ihasalu maantee ümberehitustega jäi tee laiendusele ette esmalt just üks 2008. aastal leitud asulakoht. Arheoloogilise järelevalve ja kaevamiste käigus avastati veel kahest kohast ulatuslikud muistsed põllujäänused ning kolm kiviaegset ja üks rauaaegne asulakoht.

Allikas: Aivar Kriiska