Kilulinna bluus – märkmeid staatikast

Kilmi-Aarma võiks oma filmidega, eelmine siis teadupärast «Disko ja tuumasõda», paigutada küll pigem sinna popmuusikaliste mälu-uurijate (hüpnagoogiline popp) kui sügavtõsiste identiteedilahkajate hulka nagu Ene Mihkelson või Merle Karusoo. Kuid ütlen «pigem» ja see «pigem» ei tähenda teadagi suurt midagi.

Nagu «Disko ja tuumasõda» uurib ka «Tallinna kilud» laias laastus põhjaeestlaste («Kilud» küll täpsemalt tallinlaste) väiksemaid ja suuremaid isiklikke obsessioone, mis on seotud oma igapäevaelu paremaks ja sujuvamaks muutmisega – kodanlikke unistusi ja toote psühhogeograafiaid.

Teeb seda sarnase meetodiga – kuulab inimeste lugusid ja lavastab neid, segades argielumüüte ning linnalegende, kustutades piiri fakti ja fiktsiooni vahel. «Kilude» aluslegendiks on võetud üks vana lugu, kuidas mõisahärra Johann von Üexkyll 1535. aastal Tallinna rae poolt süüdi mõisteti, kuna ta tappis oma vabahärra staatusesse tõusnud ning Tallinna paremat elu ja vabadust otsima läinud endise talupoja Mattise.

Tallinn seega kui teatav unistuste ja unistuste purunemise linn on samal ajal filmi objektiks, mida siis 12 portreteeritava kaudu näidatakse. Kilmi ja Aarma mängivad fotograaf Peeter Lauritsa abiga selle legendi koos moodsate tallinlastega läbi, pannes näiteks Mattist kehastama Tallinnast Soome tööle sõitva ehitaja ja Üexkülli linna kõrvale uuselamurajooni rajava kinnisvaraarendaja, kelle bisnis asjaolude tõttu soiku on jäänud («Arendaja neab objekti maha jätnud ehitajat»).

Nende tegelaste juhuslikud, Tallinnaga seostatud lood filmi teevadki. Pigem siis fiktsioon kui dokumentaalfilm, aga tundub, et fiktsioon tegelikkuse edasiandmisel sageli töötabki paremini – kujund on paindlik ja mahutab rohkem kui fakt, mahutab sõnastamatut.

Üexkülli legend on filmi kontekstis funktsionaalne ja märgib justkui sajandeid Tallinnaga seostunud vabadusepüüdu ja selle kohatist võimatust. Iseenesest see lugudele peale mõningase võimaluse allegooriaks midagi juurde ei anna. Jah, see võimaldas küll meetodit tegelaste otsimiseks, kuid selle hilisem rakendamine lugude jutustamise raamistikuna oli pigem tehislik, punnitatud ja vägivaldne. Segav ühesõnaga. Sest lood on ju huvitavad, see lugudes jutustatud Tallinn maagiline ja kaasahaarav. Kuid siis sekkub loo maagiasse too filmi siduv allegooria, mis kogu mõnu ära võtab, filmi peatab.

Visuaalselt on põnev ka Üexkülli-loo rekonstrueerimine Peeter Lauritsa poolt – võimalik et «Kilude» kõige dokumentaal­sem osa. Peeter Laurits tööhoos. Kuid kahjuks ei andnud selle kaudu filmiprotsessi osadeks lahti võtmine mitte salapärast teadmist filmi sünniloost ja filmi tootmisprotsessist üldse, vaid pigem jätsid Lauritsa selgitused oma tegevusele mulje kui millestki, millega taheti täita muidu ehk natuke hõredaks jääma kippuvat filmi. Pisut keerulisi film filmis peeglimänge semiootikutele peamurdmiseks.

Kilmi ja Aarma nägemus, milline üks hea film peab välja nägema ja mida tegema, ühtib väga allakirjutanu omaga. Neil on touch ja teadmine ning nad teevad igast asendist üle keskmise filmi. Sellist Tallinna ma tegelikult näha tahangi ja too lugude võrgustik tundub olevat adekvaatne läbilõige keskmise tallinlase rõõmudest ja muredest.

Film pakub võimalust üldistusteks. Kuid võrreldes kas või sellesama «Disko ja tuumasõjaga» jääb «Tallinna kilud» eelkõige staatiliseks. Lugu justkui areneks, aga tegelikult ei arene ka. Lood ning nende jutustamis- ja näitamisviis on catchy’d, kuid tervikpilt ei tule kokku.

Uus film
«Tallinna kilud»
Autorid Jaak Kilmi, Kiur Aarma
Stsenaristid Jaak Kilmi, Kiur Aarma, Peep Pedmanson
Režissöör Jaak Kilmi
Traumfabrik 2011
Esilinastus Katusekinos 30. juulil