1991. aasta toob mulle hinge väga sooja tunde. Olin 17-aastane. Kuigi ees seisis abituriendiaasta, ei vaevanud ma oma pead sellega, kes või mis minust saab. Aega mõelda oli veel terve aasta!
«Minu aasta 1991»: maa-armastus, mis ei kao
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elasime Võru linnas: mina, isa, ema ja 8-aastane õde. Linna lähedal oli meil maakodu. Maal oli kombeks pidada nn logiraamatut, kus kõik tähtsamad toimetused kirjas. Otsustan heita pilgu 20 aasta taha läbi meie maal käimise.
Logiraamat ütleb mulle väga täpselt, mida ja millal me 1991. aastal külvasime, kui palju saaki saime, milline ilm oli ja mida põnevat maatööde vahele juhtus. (Näiteks 10. mai sissekanne ütleb: «Nälga me enam ei sure, sest aias
on juba võilillelehti, naati, põdrakanepit, nõgest, nurmenukulehti ja hapuoblikaid.»)
Veetsime maal terve suve, samuti enamiku nädalavahetusi. Minu vanemad ostsid talu, kui olin 14-aastane. Selle koha ülesehitamine oli meie pere suur ühisprojekt.
Kasvatasime lisaks tavalistele aiasaadustele isegi vilja. Meil olid sead, kanad ja haned. Elasime linnas korteris, maal olles ööbisime aidas, sest vanast talumajast olid järel vaid kipakad seinad ja auklik katus. Vanematel oli maal kogu aeg palju tegemist ja loomulikult olid ka lastel omad kohustused.
Ühine unistus oma maakodust oli mulle suureks motivatsiooniks. Õde oli liiga väike, et motivatsioonile mõelda, kuid ta lihtsalt armastas maaelu. (Kõige sagedamini võis teda leida kanalast. Meil olid imepärased
kanad-lemmikloomad, kes ei pannud pahaks, kui mu õde neid näiteks riietas ja nukukärus mööda külateed sõidutas).
1991. aasta 20. augusti öösel ööbisime lagunenud majja veetud kuivadel heintel, mängisime naabrinoortega kaarte ja ei muretsenud tuleviku pärast. Ema ja isa olid muidugi üleval ja kuulasid aidas raadiost uudiseid.
Olen tänulik oma vanematele, et nad lasid meil veeta ilusa lapsepõlve ja hoidsid sündmuste ärevuse meist eemal. Me teadsime, mis toimub, kuid maal tehti töid samamoodi edasi ega rõhutatud seda, et tulevik võib olla tume.
Millest ma unistasin aastal 1991? Peale kapsaste ja kaalikate rohimise veetsime aega koos naabrilastega. Elasin noore inimese rõõmsat ja unistusterohket elu. Kindlasti arvasin, et jään igavesti maal käima. Ilmselt tahtsin ma õppida, maailma näha, head töökohta saada. Kõik see pidi kuidagi maal olemisega kokku sobituma. Noore inimesena olid mu unistused küllaltki enesekesksed, aga loomulikult tundsin suurt rõõmu vaba Eesti üle.
Kõik tundus võimalik.
Elu tõi palju muutusi, võttis võimalusi ja andis uusi. Mõnel aastal käisin maal üliharva.
Aastal 2011 käime siiski sealsamas maakodus. Ema on siit ilmast lahkunud, kuid nii mina, isa kui õde elame Tallinnas ja kihutame Võrumaale nii palju kui võimalik. Sel kevadel panime õega maha suure põllu jagu aedvilja. Lisaks
veel kasvuhoonetäis tomateid. On keeruline ja hullumeelne Tallinnast Võrumaale põldu harima käia, kuid ilmselt näitab see, mis toimub meie hinges ja kui oluline on meie jaoks see maakoht ja sealsed põllutööd. Ma ei arvagi, et selline aiasaaduste kasvatamine on mõistlik. Külvama ja rohima
paneb meid südame sund. Seda maad harides olen ma mõistnud, mida tähendab Tammsaare «Tões ja õiguses» armastus maa vastu. «Tee tööd, siis tuleb ka armastus» – uskumatu, kuidas võib üks koht siin maamuna peal tööd tehes armsaks saada!
Ma ei tea, millest unistavad tänapäeva noored. Ma ei tea, kui paljud neist kirjutavad 17-aastaselt üles, milline hernesort maha pandi ja mitu kotti kartulit sügisel võeti. Kas peakski? Minu jaoks seostub õnn ja rahulolu siiani maal olemisega. Maaelus on midagi sellist, mis hoiab mind sõna otseses mõttes kahe jalaga maa peal. Midagi nii naiivselt ilusat ja samas reaalselt tõsist.
1991. aasta sündmuste ajal võtsid paljud inimesed endale suure vastutuse. Mina ega minu vanemad ei ole otseselt Eesti vabanemisse kuidagi panustanud. Me ei käinud öölaulupidudel ega seisnud teletorni kaitsel. Mulle tundub
siiski, et maaelul on alati olnud tähtis osa stabiilsuse hoidjana. Elu kulgeb seal omasoodu nii kaua kui vähegi võimalik. Koduloomad ei hooli ärevatest sündmustest ja tahavad ikka süüa. Minu isa ja ema nägid maal nii
palju vaeva just sellepärast, et püüdsid selle läbi vähegi kindlustada pere tulevikku – et toit oleks laual, et lastel oleks kindel koht, kus olla.
Alati on tarvis uljaid inimesi muutuste eesliinile, kuid kindlasti ka sedasama maa soola, kes veaks eluvankrit tagahoovis vaikselt edasi.
20 aastat on toonud palju muutusi. Meie maakodu on olnud justkui väike majakas merel olijale, pidepunkt tormilises elus.
Ma arvan, et vaid õnnelik lapsepõlv paneb inimest oma kodumaad armastama ja juurte juurde jääma. Järelikult on mul vedanud. Soovin, et igal Eesti elanikul oleks siin oma väike majakas, mis aitab elu perspektiivi seada. Pikka
iga, kallis Eestimaa!