Minu meenutus 1991. aasta augustikuust on alljärgnev lugu. See oli üks minu elu ilusaimatest mälestustest.
«Minu aasta 1991»: elu üks ilusamaid mälestusi 24. augustist 1991
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1991. aasta augustisündmuste ajal olin abikaasa ja tütretütre Greteliga meie 1980. aastal soetatud vanas talumajas, Muhu saarel. Oli väga ärev aeg ja seetõttu raadio kogu aeg lahti. 24. augusti pärastlõunal katsime tütretütrega parajasti lõunalauda, abikaasa oli koos sõbraga jahile läinud, kui meesdiktori kergelt värisev hääl kella 17 uudistes luges: «Täna kell 15.15 (võib-olla eksin siin täpse kellaajaga, kuid need numbrid on mulle mällu sööbinud) kirjutas Boriss Jeltsin Kremlis alla Eesti iseseisvuse tunnustamisele…»
Puhkesin liigutusest nutma. Tüdruk vaatas mulle ehmunult otsa. Aga siis märkasin, kuidas ta pilk äkki selgines. Ta läks kummuti juurde, võttis sahtlist välja meie sini-must-valge lipu, tuli ja pühkis selle lipuga mu pisaraid. See väike viieaastane laps oli tabanud seose raadioteate, Eesti lipu ja minu pisarate vahel!
Kui me Muhumaale sõitsime 20. augustil, ei olnud laeval üldse lippu, tagasiteel mandrile aga lehvis mastitipus sini-must-valge!