Postimees.ee ootab lugejate meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on Mulgimaa mehe Rein Taluri meenutus.
«Minu aasta 1991»: Mulgimaa mees ja tankettide kolonn Pihkva lähistel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20. augusti varahommikul viibisin Pihkva turul umbes kella 6 paiku. Rahvas oli väga pidulikus meeleolus, võeti viina ja suruti üksteisel kätt. Mulle jäi algul arusaamatuks, mis on lahti. Kui selgus, mis on Moskvas toimunud, võttis veidike kõhedaks.
Ennelõunal plaanisime asuda koduteele. Kuna olime kahe autoga, siis leppisime kokku, et kohtume linna serval. Mina jõudsin esimesena kokkulepitud kohta ja jäin teist autot ootama, kuid aeg venis, aga teist autot ei tulnud. Sellel ajal ei olnud mobiile, siis ei jäänud muud üle, kui
oodata. Vaatasin auto tagavaate peeglist ikka tagasi, kui märkasin, et tuleb sõjaväe GAZ66 sinise vilkuriga ja selle järel suure mürinaga nn tanketid, umbes iga kümnenda järel furgoonauto sõduritega. Samal ajal kuulasin
autos raadiot, kus rääkis härra Rüütel ja selgitas olukorda Eestis - rahustas elanikke ja ütles, et olge rahulikud, midagi hullu ei juhtu.
Minust sõitis mööda üks tankett, mis läks põlema. Sõdurid kustutasid oma riietega mootori tulekahju ära ja tulid minu juurde suitsu küsima. Siis ma küsisin, et kuhu minek? Nad vastasid, et Tallinna. Neid väikesi tankette sõitis Pihkvast välja saja ringis. Kui kolonn lõppes, tuli ka minu kaaslaste auto. Selgus, et nemad ootasid linnas, sest liiklus oli peatatud tavasõidukitele. Alustasime sõitu kolonni sabas.
Oli näha, et maanteesõitu sõduritele ei olnud vist
õpetatud, sest väga palju tankette oli kraavis. Suure pingutusega saime enne Luhamaa piiripunkti kolonnist mööda. Piiripunkti uksed olid lahti, kuid ühtegi piirivalvurit küll näha ei olnud.
Hiljem ajakirjandus kirjutas, et piiril peeti läbirääkimisi. Mis oli aga vale jutt, sest väideti, et erariides kõrge sõjaväelane oli GAZ24sealt kolonni eesotsas olnud. Tegelikult olin see mina ja saateautoks peetud NIVA oli sõbra auto. Keerasime Võru peale ära ja nii me sellest kolonnist lahti saime. Igatahes pea oli märg ja käed värisesid, oli tunne, et pääsesime sõjast. Kogu selle aja, kui kolonnist möödusime sadas vihma, kostis roomikute tugev ragin ja suitsu oli terve tee täis. Arvan, et see tunne jälitab meid veel üpris kaua.
Selline oli minu meenutus aastast 1991.