«Minu aasta 1991»: Tallinna teletorni tuled

Varahommikul vastu 22. augustit kell 4.20 äratas mind teletorni vahetuseülema telefonikõne. Dessantväelased olid sisse tunginud. Jõudsin 15 minutiga kohale, väravate juurde oli juba kogunenud rahvahulk.

Pöördusin sõjaväelasi juhtinud polkovniku poole palvega lubada mind sisse. Möödunud päeval oli olnud palgapäev, minu kabinetis oli osaliselt väljamaksmata palgaraha, sellest põhjendusest piisas ja mind lasti automaaturi saatel läbi; öeldi, et 20 minutiks, ei enam. Esmapilk toimunule ehmatas - väravad olid lõhutud, torni klaasuksed ja osa Dolores Hoffmanni värvilisest vitraažist fuajees purustatud, kõikjal klaaskillud. Mulle meenusid Vilniuse telekeskuses toimepandud jõhkrad purustused. Südamesse puges ärevus – kuidas on lood saateaparatuuriga. Õnneks ei olnud purustusi rohkem, kui nägin sisenedes.

Konverentsisaalis pikutasid sõdurid, mõned nosisid teise korruse kohvikust leitud toitu. Vahetuse personal oli elu ja tervise juures, kuid kogu teletorni elektritoide oli sõjaväelaste nõudel välja lülitatud. Reservtoitel töötas ainult 22. korruse sideaparatuur. Tol ööl vahetuses olnud Tõnu Vetela ja Anatoli Tištšenko ei olnud paanikas minema jooksnud, vaid püüdsid sissetormanud seltskonda maha rahustada, kinnitades sõjaväelastele, et nad on teletornis üksi, relvastatud inimesi ei ole kusagil ning keegi ei hakka neid tulistama. Nad püüdsid venitada aega ega juhatanud sõjaväelasi kusagile kriitilistesse ruumidesse. See oli nende teene, et kohe alguses ei tormatud aparatuuri lõhkuma, nagu tehti Vilniuses. Sõjaväelased jäidki uskuma, et alajaamast elektri väljalülimisega on teletorn täielikult tumm. Ka 22. korruse ruumidest ei rääkinud keegi sõjaväelastele.

Läksin oma kabinetti ja teatasin nähtust ülemustele. Kui väljusin koridori, oli ukse taga valvanud automaatur kusagile kadunud, ilmselt läks teiste seltsi konverentsisaali einet võtma.

Läksin siis esimesele korrusele ja palusin polkovnikult luba elektritoide sisse lülitada, sest sõjaväelased kolasid mööda ruume, käisid tualettruumides, kuid ilma elektritoiteta ju ei ole vettki. Saingi loa.

Kell 8 hommikul lasksid sõjaväelased läbi minu kutsel tööle tulnud tehnilised töötajad, peainseneri Ants Erendi, tsehhiülema Igor Lukase ja vahetusevanema Jaanus Hiisi. Ilma suure kärata lülitasid vahetuse töötajad sisse raadiosaatjad. Nägime Kesktelevisiooni vaadates ja Moskva Raadiot kuulates, et putš on läbi. Rääkisin ka sõduritele, et võimu haaranud Erakorraline Komitee on juba Moskvast põgenenud, võiks ka siin selle jama lõpetada. Panin neile oma jutu kinnituseks konverentsisaali teleri Kesktelevisiooni programmiga. Näis, et ka sõduritel oli sellest jamast kõrini, sest nad ütlesid vastuseks: «Meil ükskama, niikuinii saame varsti koju, dembel on kuu aja pärast.» Tundus, et olukord hakkab rahunema, ehkki olime sisuliselt pantvangis. Mulle helistasid mitmed ja küsisid, kas olen elu ja tervise juures, sest varahommikul oli Eesti Raadio uudistesaates teatatud, et konvoi saatel viidi mind sisse.

Asi läks kriitiliseks, kui Eesti Raadio uudistesaates (uudiseid olukorra kohta edastati pea pidevalt) teatati võidukalt, et teletorn ei ole vallutatud, sest 22. korruse raadioreleeliini ruumis istuvad raudukse taga masti kaitsjad ja side Soomega (ning kogu maailmaga) toimib endiselt. Miks oli vaja avaldada kõiki detaile sündmuste kohta? Sain mitu telefonikõnet ka Interliikumise tegelastelt nõudega 22. korruse ruum avada, eks ju nemadki kuulasid Eesti Raadiot. Palusin neil mitte toppida oma nina minu töösse ja viskasin toru lihtsalt hargile.

Tõepoolest, teletorni kaitse kontseptsiooni põhipunkt rünnaku puhul oligi välismaailmaga olulisima sidekanali – Tallinna-Helsingi raadioreleeliini võimalikult visa kaitsmine. Selleks paigaldati juba juunikuus selle 22. korruse ruumi ette paks rauduks. Mina ja vahetuse personal teadsime, et selle taga istuvad raadioreleeliini töötajad ja inimesed Kodukaitsest. Seda aga ei teadnud sõjaväelased kuni selle õnnetu raadios kõlanud uudiseni. Nüüd läks asi tõsiseks. Mu kabinetti tormas kohalesõitnud vihane Tondi diviisi polkovnik ja nõudis sõdurite juhatamist 22. korrusele. Väitsin, et seal pole kedagi, minu teada jooksevad sellest ruumist läbi vaid kaablid, kuid ta ei jäänud uskuma ja ähvardas ukse õhkida. Kujutasin ette, mida see tähendanuks – kogu teletorni ülemine metallist osa oleks võinud prantsatada 124 meetri kõrguselt maha, lõhkudes ülejäänud masti. Rääkimata inimohvritest. Lõpuks nõustus polkovnik lõhkamisest loobuma, kuid ukse taha jäeti relvastatud valve.

Siis saabus Savisaar ühe kindraliga, 22. korruse ukse tagant võeti valve maha ning sõjaväelased valmistusid lahkuma. Küsisin kindralilt, miks oli vaja lõhkuda klaasuksed ja vitraaž, ta ühmas vaid vastuseks: «Kas inimohvrid olid? Ei olnud ju! Mida te siis veel tahate?»
Vaatan oma Mustamäe korteri aknast teletorni tulesid. Kakskümmend neli aastat mu elust on seotud temaga – esimesed viis aastat torni ehitades, viimased üheksateist selle ülemana. Palju on seda, mis ei unune, kuid küllap olid kõige dramaatilisemad hetked augustis kakskümmend aastat tagasi. Mitmedki arvasid tollal, et teletorni personal ei hakka vastu ja loovutab kõik kohe sissetungijatele. Ometi ei läinud nõnda. Mul on heameel tollaste kaastöötajate üle, kes kriitilisel hetkel päästsid telemasti ja aparatuuri hävingust ja lollitasid sissetungijaid nõnda, et saated katkesid vaid üsna lühikeseks ajaks. Nende hulgas oli eestlasi, ukrainlasi, venelasi - kõik nad käitusid tollele hetkele vastavalt. Tänu neile ei kordunud Tallinnas Vilniuse telekeskuse pogromm.

Teletorni tuled ütlevad mulle täna – aken maailma jäi avatuks siis ja on avatud ka praegu. 20 aastat tagasi me mitte ainult ei päästnud koos teiste kaitsjatega teletorni, vaid andsime oma osa Eesti Vabariigi taastamisse.