Sakarias Leppik: kirik ei ole suvaline postmodernne stiiliklubi

«Mul ei ole vaja ka rabeleda ega pükstest välja hüpata, et korraldada mingeid erilisi kampaaniaid, näitemänge või suurüritusi noorte kirikusse meelitamiseks,» nentis Leppik.

«Kirik ei ole suvaline postmodernne stiiliklubi. Õigeusu kiriku liikme eesmärgiks on püüd saavutada jumalikkust ja selle kaudu inimväärikust nende vahenditega, mille Jumal on usu ning kogemuste kaudu andnud ja annab ka edaspidi. Inimene leiab selleks vahendid kiriku varasemast pärimusest,» rääkis ta.

Leppik ei usu, et ristiusu n-ö nüüdisajastamine ja senistest reeglitest ja normidest lahtiütlemine tooks kirikusse rohkem rahvast. «Kui, siis hetkeks, pinnapealselt, pärast mida need inimesed kaovad kiiresti, sest nad ei leia jalgealust ja tuge oma nõrkusehetkedel, mida neil just siis vaja on. Juurtetus ja kaos ei aita kedagi,» on Leppik veendunud.

Leppiku sõnul otsib inimene pühadust ning seda leiab ta ainult sealt, kus on aastasadu palvetatud ning kuhu on talletatud inimeste kogemused. «Inimesed, kes vajavad kirikut oma eluväärtuste jaoks, leiavad selle üles sealt, kus on lihtsus. Kus vaikuses avanevad inimese kõik meeled ja kus needsamad inimesed tunnetavad kirikusse kätketud vaimulikku autoriteeti, mida maised asjad ei häiri ja mida ei saa ükski isemõtlejast teoloog devalveerida.»

Muutuda võivad Leppiku sõnul ainult kiriku olme ning välised vormid. Kuna Leppik on õigeusklik, siis jäävad temast enda sõnul kaugele konflikte kütvad vaidlused naiste õiguste üle kirikus, homoprobleemid või ajaloolis-kriitiline piiblikäsitlus, mis on Eesti teatud ringkondades Skandinaavia luterlaste eeskujul kombeks saanud.

Nn tänapäevane luterlus võimaldab Leppiku hinnangul kõikelubatavat relevantsust ning üpris kentsakat püüet ilma vaimulike autoriteetideta ise kõike mõista. «Et inimene ise ongi mõõdupuu ja kõige tähtsam mõõtühik. Õigeusu kirik välistab sellise lähenemisviisi,» tõdes ta.

«Rumal on see, kes ei küsi targemalt, kogenumalt ja sellega toodab lisarumalust ka omi lapsi kasvatades. Õigeusu kirikus rõhutame pärimuse olulisust varasemate põlvede usukogemuste suusõnalisel edasiandmisel oma järeltulijaile. Kui meil ei ole oma lugu ja oma ajalugu, siis kes oleme? Milline on meie identiteet? Mis meid kannab?» küsis Leppik.

Eestlane on tema hinnangul oma loomult õrn ja tundlik looduse ja ilu suhtes ning mõlemad on Leppiku sõnul Jumala ikoonid. «Seega ei ole minu hinnangul luterlus kui haridust ja ratsionaalset tööeetikat rõhutav protestantlik usuvool Eestile sugugi sobivaim kristluse vorm,» leidis ta.

Teoloogiadoktor Jaan Lahe tõstatas eilses Postimehes küsimuse, millist kristlust vajab tänapäeva eestlane. Lahe enda hinnangul ei saa kirik tänapäeval olla enam hierarhiline asutus, mille eesotsas seisavad tõemonopoli omavad vaimulikud, kes ütlevad ilmikutele, kuidas «asjad peavad olema», ning ta on veendunud, et kõige sobivam ristiusuvorm eestlasele on nn tänapäevane luterlus.