Peapiiskop: traditsioonidest loobumine peletab kirikust eemale

Vastuseks eilses Postimehes ilmunud Jaan Lahe arvamusartiklile, milles autor avaldas veendumust, et kõige sobivam ristiusuvorm eestlasele on tänapäevane luterlus, vastas peapiiskop, et ristiusu kaassajastamine ei tähenda tingimata senistest reeglitest, käskudest või normidest lahtiütlemist, millel võivad tema hinnangul olla hoopis muud põhjused ja eesmärgid.

«Kui venekeelse elanikkonna hulgas on end usklikuks pidavate inimeste protsent tunduvalt suurem, siis pole selle taga õigeusu normidest lahtiütlemine,» ütles Põder Postimees.ee´le.

Põdra sõnul pärineb juba kristluse algpäevist arusaam, et kirik on alati uuenev - ecclesia semper reformanda - ning see kätkeb endas nii ülesannet säilitada usu ehedust, seotust algallikatega kui ka suutlikkust kõnetada iga ajastu inimest, olla alati nüüdisaegne.

Samas on religioonis Põdra hinnangul kindlasti olemas üks osa, mida muuta pole võimalik ja vajalik, esmajoones tema olemust vastata teatud eksistentsiaalsetele küsimustele.

Küll aga muutuvad ja täienevad peapiiskopi sõnul vahendid, mille kaudu usk oma sõnumit edasi annab, inimesi teenib ja ühendab. Nii näiteks leidub kirikus muusikat gregoriaanist rockini. «Mil määral üht või teist muutust vaja on, sõltub väga palju teoloogilisest tööst ja kompetentsusest.»

Põdra sõnul võib ristiusu kaasajastamiseks olla ka varasemate vormide juurde tagasipöördumine, nagu näitab vanakiriklike liturgiate taasväärtustamine paljudes luterlikes kirikutes. Inimese jaoks, kes on avastanud usu põhiolemuse, on vorm Põdra kinnitusel teisejärguline.

Kirik ja tema sõnum on peapiiskopi sõnul kõigi inimeste jaoks, kuid mitte usu sisu kaotamise hinnaga. «Maailm ei vaja maailmastunud kirikut. Küsimus pole arvudes, vaid maa soolaks olemises. Kujundab ju usk põhiusaldust ja inimsuhteid. Sügavalt isiklik, individuaalne pool on siin ühendatud kollektiivse, osadusliku poolega, mida organisatsiooniliselt väljendab kirik,» selgitas ta.

Usulise hariduse ja harituse ülesanne on peapiiskopi sõnul aidata paremini mõista nii iseennast Jumala looduna kui ka kiriku ühise usu tähendust ja rolli suhetes kaasinimeste ja Jumalaga. «Selles mõttes on kirik ka ühiskonna ühisvara,» märkis Põder.

Teoloogiadoktor Jaan Lahe tõstatas eilses Postimehes küsimuse, millist kristlust vajab tänapäeva eestlane. Lahe enda hinnangul ei saa kirik tänapäeval olla enam hierarhiline asutus, mille eesotsas seisavad tõemonopoli omavad vaimulikud, kes ütlevad ilmikutele, kuidas «asjad peavad olema». Lahe on veendunud, et kõige sobivam ristiusuvorm eestlasele on luterlus, ja mitte «eestiaegne» luterlus, vaid tänapäevane luterlus.