/nginx/o/2011/07/14/670680t1ha26b.jpg)
Väidetav lunaraha maksmine ei pruukinud olla Eesti pantvangide vabastamisel peamine hind, mida riik ja ühiskond maksma pidid. Selle kõrval on tähelepanuta jäänud pantvangikriisi tõttu tegema jäänud töö, leiab Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor Viljar Veebel.
«Üldjoontes maksavad need, kellel seda jõudu, lennukikandjat ei ole, millega kusagil kauge ranniku lähedal seda operatsiooni läbi viia. Mida väiksem ja regioonikaugem, ilma kohaliku mõjuta riik, seda rohkem on ta sunnitud end kohalikele meeldivaks tegema,» rääkis Veebel.
Tema hinnangul on pantvangide eest lunaraha maksmine riikide jaoks tegelikult odavaim ja ratsionaalseim võimalus. Jõu kasutamisega kaasneb suur risk inimeste tervisele, vabastusoperatsioonid on väga kulukad ning rahvusvahelise õiguse tõttu keerulised.
«Kuidas sa lähed ja kasutad teises riigis jõudu? Maksmine on riikide jaoks sisuliselt mugavaim tee välja,» selgitas Veebel.
Ta ütles, et tõenäoliselt makstakse pantvangide vabastamiseks oluliselt rohkem, kui arvatakse või kunagi teada saadakse.
Lunaraha maksmisest oleks lektori meelest odavam teha teavitustööd inimeste seas, kes reisivad riikidesse, kus inimröövide oht teada on.
«Mis hinda ühiskond selle eest maksis, selle eest, et hulk inimesi tegeles kuid järjest ühe grupi omaloodud probleemiga?» tõstatas Veebel küsimuse.
Tema sõnul pole see nii väga mitte lisakuludes, mida Eesti riik pantvangide vabastamiseks tegi, vaid asjades, mis seetõttu tegemata jäid. Ametnikke, uurijaid ja diplomaate ei palgatud ju juurde, vaid viidi nad muude teemadega tegelemiselt üle Liibanonile keskenduma.
«Kui kass ronib puu otsa ja te kutsute tuletõrjekomando, siis on see väga südamlik ja ilus tegu. Ega kulu pole ka, komando on juba olemas. Midagi see eraldi maksma lähe, aga selle asemel, et kusagil tuld kustutada, päästavad nad puu otsast kassi,» tõi ta võrdluse.
«Nii võime kulutada välisministrit ka, et ta tegeleb ühe konkreetse väikse probleemiga, mis oli kindlasti väga vajalik nende inimeste ja nende lähedaste seisukohalt. See ei õigusta fakti, et teistele küsimustele jagus kahtlemata vähem tähelepanu. Võib-olla välisminister oleks rohkem pidanud tegelema Euroopa finantskriisi või mõne muu teemaga ja need head ametnikud oleks võib-olla pidanud kurjategijaid taga ajama,» lõpetas Veebel.