Ratturite vabastamise nimel töötasid sajad ametnikud

«Kogu selle aja oli eesti jalgratturite leidmine meie jaoks esimesel kohal ja kellelgi ei tekkinud hetkekski kahtlust, et tuleb pühendada vajadusel ööpäevaringselt, nädalavahetustele mõtlemata oma aega,» ütles välisministeeriumi pressiesindaja Minna-Liina Lind. «Kui vahepeal tekkis avalikkusel küsimus, kas me pole oma kaasmaalasi unustanud, siis võin kinnitada, et neid ei unustanud me sekundikski.»

Pressiesindaja enda ajast võttis igapäevaselt suure osa suhtlemine Liibanoni meediaga. «Sealt tuli kogu aeg nn krõpse, mida pidi kas kinnitama või ümber lükkama. Nende ajakirjanduse harjumused on hoopis teistsugused kui Eestis.

Üsna kiiresti õnnestus selgeks teha, et iga ebamäärasele allikale tuginev infokild, mis Liibanonist tuleb, ei vasta tõele,» rääkis Lind. «Kahel korral käisid nende ajakirjanikud ka Eestis ja meil tekkisid seal siiski ka kanalid, kelle infot võis rohkem usaldada. Liibanonis ilmub nii araabia- kui ka prantsus- ja ingliskeelseid ajalehti ja kahes viimases keeles käis põhiline suhtlemine, kuid näiteks araabiakeelsetest materjalidest tegid meile kokkuvõtteid ka Prantsuse kolleegid.»

Samal ajal istusid välisministeeriumis inimesed ööpäev ringi arvutite taga ning otsisid kõikvõimalikke infokilde, mis kusagil eesti meeste vangistusest kõnelesid. Neile sekundeerisid ja vahel jõudsid lausa ette meeste lähedased, kes ise samuti kogu maailma inforuumi jälgisid ning oma leidudest välisministeeriumile teada andsid.

Välisministeeriumi asekantsler Lauri Bambus kiitis meeste lähedasi nende mõistva suhtumise ja psühholoogiliselt keerulises olukorras vastupidamise eest. Ministeeriumi esindajad omalt poolt kohtusid terve selle aja peaaegu iga nädal sugulastega nii Tallinnas kui Tartus.

Teiste riikide kolleegide abi – igasugust infovahetust, nõuandeid, lausa õpetamisi – oli Eesti ametnikele igati positiivne kogemus. «Ja kui kedagi tänasime, siis vastasid, et pole vaja tänada, me peamegi ju aitama,» ütles Lind.

Nii suure hulga inimeste ja nende lähedaste probleeme pole välisministeeriumil varem lahendada tulnud. «Meil oli kogemus Somaalias pantvangis viibinud meremehega, aga see oli ikkagi väiksem lähedaste ring ning pealegi me teadsime, kus ja mis asjaoludel meremees viibib. Nüüd ei teadnud meeste asukohta ja nende pantvangistamise motiive,» ütles Bambus.

Alguses loodeti, et kriis laheneb nädala või kümne päeva jooksul, nagu pantvangikriiside puhul ette tuleb, aga kui see aeg üle läks, oldi valmis ka väga pikaks kriisiks.

Pidevalt tuli vastata ka kõikvõimalikele abipakkumistele, mis tulid nii kirja teel kui telefonitsi. «Nii palju selgeltnägijaid pole meile varem kunagi abi pakkunud – ka neile tuli vastata,» tõi Bambus näiteks ja tõdes, et tõele ei vastanud paraku ükski nende pakutud mõte.

Viimastel päevadel on välisministeeriumi ametnike postkastid täis õnnitluskirju, millele on hoolimata väsimusest juba hoopis teine tunne vastata. Ja seda asekantsler eile tegigi.