Reisimeeste vabastamine vallandas pisarad

Viidas tunnistas, et kuna teade ei laekunud välisministeeriumist, vaid ühe röövitu lähedaselt, ei võtnud ta seda esialgu igaks juhuks puhta kullana.

«Uudis oli nii kaua oodatud ja rõõm oli nii suur, et pidin mõtlema, kas olen ikka ärkvel või alles magan,» kirjeldas Viidas. «Pealegi oli operatsioon sel ajal veel pooleli, ametlik kinnitus vabastamisest tuli umbes neli tundi hiljem. Seni muretsesin ikka natuke edasi.»

Kella kümne paiku järgnes välisministeeriumi ametlik kõne ja kohe pärast seda sai Viidas vahetada Kalev Käosaarega mõne lause. Pikem jutuajamine oli välistatud, sest Käosaart ja ta saatusekaaslasi ootasid formaalsused Prantsuse saatkonnas.

«Rõõm oli nii suur, et seda pole võimalik kirjeldada,» tunnistas Viidas. «Mees rääkis, et temaga on kõik korras, et ta armastab meid ja päeva-paari pärast näeme. Üle nelja kuu kuulda oma mehe häält ja et ta on terve – pisarad siiamaani jooksevad.»

Kalev Käosaare isa Jüri Käosaar ütles, et suutis kogu pantvangidraama vältel hoida pea külma ja lootuse vankumatu. Enda sõnul ei lasknud mees end heidutada isegi 22. aprilli valeteatest Liibanoni julgeolekujõududele, et Taanayeli linnast on leitud seitsme eestlase surnukehad.

«Uskuda sai kindlalt ainult Eesti välisministeeriumi, sest kõik andmed, mis välisministeeriumist anti, olid kontrollitud,» rääkis Jüri Käosaar. «Aga kõik läks nii nagu pidi minema, sest uuel Liibanoni valitsusel oli vaja end maailmale positiivselt näidata ja see ka õnnestus. Olin väga rahulik ja ootasin seda uudist.»

Käosaar hindas rumalaks ja pahatahtlikuks kevadel meedias levinud kahtlustusi, et Eesti välisministeerium ei pinguta eestlaste vabastamise nimel küllaldaselt.

«Kes natukegi teab, kuidas selliseid kriise lahendatakse, sai loomulikult aru, et ühe päevaga selliseid asju ei tehta,» märkis Käosaar.

Liina Viidase arvates käitusid uudistekanalid kogu kriisi vältel enam-vähem laitmatult, tegemata röövitute lähedastele asjatult haiget. Küll minetasid Viidase sõnutsi taktitunde mõned empaatiapeetusega netikommentaatorid.

Ühe röövitu, Martin Metspalu venna Mait Metspalu äratas mobiilihelin eile juba pisut enne poolt kuut hommikul.

«Ega ma üle murdosa sekundi ei mõelnud, kas vabastamine on tõsi või mitte,» kirjeldas Mait Metspalu. «Minul ei kadunud lootus korrakski. Pigem võis aeg-ajalt vallata põhjendamatult sirge optimism.»

Asjaolu, et röövijad kellelegi mingeid nõudmisi ei esitanud, aitas Metspalu arvates röövitute lähedastel vastu pidada.

«Oluliselt hullem oleks olnud, kui kõik olnuks hästi selge, kui oleks esitatud konkreetsed poliitilised nõudmised, mis oleks muutnud asja väga tuleohtlikuks,» arutles Metspalu. «Optimistid said seda tõlgendada nii, et röövijad on ise segaduses ega tea, kuidas supist välja tulla.»

Liina Viidas tegi eile õhtupoolikul sisseastumiseksami ülikooli ning pärast seda tähistas mehe ja ta sõprade vabadusse pääsemist koos kolmeaastase tütre ja teiste lähedastega.

Pantvangist vabastatud eestlased ilmusid eile beirutis prantsuse saatkonna rõdul korraks ka avalikkuse ette

Madis Paluoja
Sündinud 1970
Ärikinnisvarasse investeeriva Industriaalkinnisvara juhatuse liige

August Tillo
Sündinud 1970
Väetiste, rapsi ja muu sellisega kaupleva Oilseeds Trade’i ostujuht

Priit Raistik
Sündinud 1973
Sündinud Tartus, elab Hollandis

Jaan Jagomägi
Sündinud 1975
ASi Regio infosüsteemide osakonna projektijuht

Kalev Käosaar
Sündinud 1976
Patendifirma Käosaar ja Co juhatuse liige, patendivolinik

Andre Pukk
Sündinud 1977
Kaubanduses vahendusäriga tegelev ettevõtja

Martin Metspalu
Sündinud 1977
hambaarst