Miilitsa mälestused: «Minu aasta 1991»

Kuna Tapa raudteemiilitsa jaoskonnale allusid veel Jõhvi ja Narva miilitsapunktid, siis enamus isikkoosseisust olid mitteeestlased. Aga seda, et oleks tekkinud kollektiivis kuni miilitsa likvideerimiseni 1. märtsil 1991 rahvuse pinnal vastuolusid, küll ei mäleta (üks asetäitja oli eestlane, teine venelane).

Üks meeldejääv seik oli fosforiidisõja ajal, kui kohalik julgeolekutöötaja (rahvuselt venelane ja eesti keelt ei rääkinud) tuli minu kabinetti ja küsis, et mida te eestlased tahate Varem olime alati omavahel viisakalt suhelnud ja selliseid probleeme mitte puudutanud. Sel korral läksin ma ägedaks ja ütlesin, et me tahame Nõukogude Liidust välja astuda ja seda me ka teeme.

Edasi toimus üks suur teine-teise peale karjumine, kusjuures kasutasime mõlemad rikkalikku vene ebatsensuurset sõnavara. Lõppes see sellega, et julgeolekutöötaja lahkus kabinetist ust paugutades ning kui läksin peale seda asetäitja kabinetti, olid sinna kogunenud ka teised jaoskonna töötajad ning ütlesid, et olid seda sõnasõda pealt kuulanud ja ei kahelnud, et minu vallandamine on lähemate päevade küsimus. Aga au sellele julgeolekutöötajale – minu Tallinna ülemusteni see konflikt ei jõudnudki.

Kui Eesti NSV Ülemnõukogu võttis 1988. aasta sügisel vastu otsuse ENSV suveräänsusest, olin Leningradis õppesessioonil. Kriminaalõiguse loenguid viis läbi õppejõud Leningradi Riiklikust Ülikoolist ning ühel päeval esitas ta meile, eestlastele, sama küsimuse, mille minule oli kodus varem esitanud julgeolekutöötaja. Kolleeg Põlvast vastas samuti nagu mina olin vastanud ja lisas, et NSVL konstitutsioonis on paragrahv, mis näeb ette võimaluse liiduvabariigil NSVL koosseisust välja astuda. Selle peale avaldas õppejõud kahetsust et me oleme sama lollid kui need, kelle jaoks see konstitutsioon kirjutatud on ning välistas võimaluse liidust välja astuda.

1991. aasta augustis õnnestus saada puhkuse ajaks lisateenistus, mis seisnes ühe suure Volgogradi tehase uue ehitatava ühiselamu komplekti turvamises, kusjuures ehitajateks olid eestlased, soomlased ja portugallased.

Minnes 19. augusti hommikul kell 6.30 tööpostile, olin veel täielikus teadmatuses Moskvas toimuva suhtes, aga kui läksin töödejuhataja kabinetist pudelivett tooma (töödejuhataja oli soomlane), ütles too, et BBC oli edastanud, et Moskvas on midagi lahti, aga mis täpselt, ta ei teadnud. Läksin oma tööpostile tagasi ja kuskil kella kümne paiku hommikul tuli minu juurde üks kohalik seal lähedal elav vanem naisterahvas, kellel me lubasime prahihunnikust lauajuppe kokku korjata ning koju viia.

Ta oli väga ehmunud, rääkis mingisugusest riigipöördest ning pöördunud minu poole, küsis, et pojake, mis nüüd saab? Mina aga ei teadnud midagi ja et teda rahustada, ütlesin, et mammi ära muretse, kolme päeva pärast on kõik korras. Kui vahetus kell pool kolm päeval lõppes, sõitsin kohe Volgogradi kesklinna.

Jalakäijate tunnelis jaotati trükiseid, milles kutsuti üles putšiste toetama, aga kalda ääres asuval praamil peeti läbi mikrofonide kõnesid. Rahvas seisis Volga jõe kaldal ning kuulas. Kasaka vormi kandvad oraatorid kutsusid rahvast üles mitte laskma kommunistidel jälle võimu haarata ja üks ütles otse, et kui on vaja, tuleb kommunistid oksa tõmmata. Rahvas aplodeeris, oli kõrgendatud meeleolus ja sellest tegin järelduse, et kui sellises suures ning kuulsusrikkas linnas nagu Volgograd puudub putšistidel igasugune avalik toetus, siis vaevalt neil edu loota on.

22. augusti hommikul tuli töö juures minu juurde too sama mammi, kes oli seal ka 19. augustil käinud. Tal oli kaasas 0,7-liitrine viin, suur arbuus ja tomatid, mis ta kõik minule kinkis.

Minu küsimusele, et mille eest, vaatas ta mulle silma ning küsis, et kust mina teadsin, et putš kolm päeva kestab? Siis meenus mulle, mida ma olin temale 19. augusti hommikul ütelnud, ja ütlesin, et see oli minul «lambist» võetud. Kandsin miilitsaohvitseri vormi, olin eestlane ja ilmselt ta arvas, et see objekti turvamine oli millegi olulisema varjamine. Tahan öelda ka seda, et meisse eestlastesse suhtuti sel ajal Volgogradis väga hästi.