/nginx/o/2008/05/27/44888t1h706a.jpg)
Haridus- ja teadusministri kohuseid täitva kaitseminister Mart Laari allkirjaga varustatult saadeti ministeeriumidesse kooskõlastusringile ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis lühidalt peaks tähendama IRLi teise suure valimislubaduse – tasuta kõrghariduse – realiseerimist.
Ministeeriumide kooskõlastusi seaduseelnõule oodatakse 26. juuliks.
Kooskõlastusringile saadetud 10-leheküljelise eelnõuga on kaasas 26-leheküljeline seletuskiri, mille sissejuhatuses öeldakse, et eelnõu peamised muudatused puudutavad üliõpilaste õigusi riigieelarvest rahastatava kõrghariduse omandamisel ja kõrgharidustaseme õppe rahastamist riigieelarvest.
Eelnõu kohaselt eraldatakse kõrgkoolidele edaspidi kõrgharidustaseme õppe läbiviimiseks riigieelarvest õppeasutuse missiooni ja ülesannete täitmiseks tegevustoetust, mis ei ole 1. ja 2. astme õppes enam üldjuhul seotud konkreetsete õppekohtade ja lõpetajate arvuga. Õppeasutus otsustab oma profiilist ja ülesannetest lähtudes ise, millistes valdkondades kui palju õppekohti luuakse.
Riikliku koolitustellimuse mõistest täielikult loobumise eesmärk on selgelt eristada kõrghariduse rahastamise senine süsteem uuest süsteemist. Olemuslikult on uus süsteem tugevamalt seotud põhiseaduse sättega, mille kohaselt riik peab üleval piisaval arvul haridusasutusi. Senine riikliku koolitustellimuse mõiste viitab teenuse tellimisele.
Eelnõu järgi ei nõuta õppekulude hüvitamist üliõpilastelt, kes õpivad semestris 30 EAP ulatuses. Tudengite osas, kes seda ei tee, läheb eelnõu järgi otsustamine õppekulude osas kõrgkooli kätte.
Üliõpilane otsustab sisseastumisel, kas ta õpib täis või osakoormusega. Kui üliõpilane valib osakoormusega õppe, ei ole tal võimalik õppekava semestris 30 EAPd täita ning õppeasutusel on õigus üliõpilaselt nõuda õppekulude hüvitamist juba esimesest semestrist alates. Täiskoormusega õppides üliõpilane esimesel semestril õppekulusid ei hüvita (v.a. mitmel korral riigieelarvest rahastataval õppekohal õppides). Esimese semestri lõpul hindab õppeasutus üliõpilase õppekava täitmist ja selle alusel võib tekkida õigus nõuda juba järgmisest semestrist õppekulude hüvitamist.
Semestripõhine arvestus on kasulik eelkõige üliõpilasele, kuna mingil semestril õppekulusid hüvitades on õppekava semestris 30 EAP mahus täitmise korral juba järgmisel semestril õigus uuesti õppida nö tasuta õppekohal. Kui üliõpilane asub täiskoormusega õppima, aga ei täida 1. semestril õppekava 30 EAP mahus, on õppeasutusel õigus temalt 2. semestril õppekulude hüvitamist nõuda. Kui üliõpilane 2. semestril kogub 30 EAPd, on tal 3. semestril jälle õigus nö tasuta kohale. Õppeasutuste jaoks tähendab selline korraldus senisest suuremat kohustust jälgida üliõpilaste edasijõudmist iga semestri lõikes.