Enim väärtesemeid on varastatud vanausuliste palvelatest

Kümned vargused ja sajad kaduma läinud esemed, peamiselt ikoonid, panevad lausa küsima –  kas vanausuliste ja õigeusu kirikutesse on veel üldse midagi alles jäänud? Kõige enam on kannatada saanud Tartumaa vanausuliste palvelad. Näiteks Tartu linnas asuvas vanausuliste palvelas on sees käidud kolmel korral: 1992., 1993. ja 1999. aastal.

Samamoodi on varaste kambad üle jooksnud vanausuliste palvelatest Väike-Kolkjas, Suur-Kolkjas ja Kallaste linnas. Näiteks Kallaste palvelast viidi 1999. aasta septembris ära 23 ikooni. «Kuulsin koerte haukumist, süda valutas, hommikul leidsin eest ära tõstetud akna,» rääkis Kallaste vanausuliste koguduse vanem Pavel Varunin tollal. Samamoodi on varguslained tühjendanud õigeusukirikuid Narvas, Pärnus, Tartus ja veel mitmel pool.

Muinsuskaitse ameti kunstimälestiste peainspektor Ülle Jukk ja ameti nõunik Viljar Vissel arvavad mõlemad, et 1990. aastatel tegutsesid ilmselt organiseeritud, hästi ettevalmistatud ja võib-olla ka tellimustöid tegevad varaste kambad.

Rikuti signalisatsioone, murti sisse, kui vaja – näiteks Tartu vana­usuliste palvelasse – ka läbi seina. Kätte pole üldiselt kedagi ega midagi saadud, ei vargaid ega esemeid. Ainult viimase, aastatel 2006–2007 toimunud Pärnumaa vargustelaine järel tabati leedulastest vargad, kuid varastatu on siiani kadunud.

Miks just vanausuliste palvelad ja õigeusu kirikud? Vastus on üks – ikoon. Ikoon müüb igal pool. «Ikoon müüb Venemaal, USAs ja Euroopas,» selgitab Jukk. Vissel kinnitab samuti turunõudlust ja lisab veel: «Luteri kirik on askeetlikuma sisustusega.»

«Sada aastat tagasi Tartus töökojas valmistatud küünlajalg on armas, aga väliskollektsionääri see ei huvita ja Eestis pole turgu,» ütleb Jukk. Siiski ei tähenda see, et luteri kirikud oleks puutumata jäänud. Jah, on varastatud tinglikus mõttes vähem väärtuslikke küünlajalgu ja lühtreid, aga näiteks 1983. aasta septembris varastati Keila kirikust Peterburi kullassepa Carl Magnus Stahle valmistatud kirikuhõbeda komplekt. «Kui oskaks hinnasilti panna, siis see võiks ehk olla isegi kõige kallim ese meie varastatud asjade nimekirjas,» räägib Viljar Vessel.

Tagasi saadakse nii kaua aega tagasi varastatud asju väga harva. «Ma olen ehk optimist, aga lootust ei kaota,» ütleb Viljar Vessel selle peale. Üks käepärane näide on tal endalgi võtta – 1979. aastal varastati Noarootsi kirikust krutsifiks. Kaks aastat tagasi leidis Vissel selle aga ühelt Eesti internetioksjonilt üles.