Toompea lossi kaitsja meenutus: «Minu aasta 1991»

On hiinlasel selline needus: «Et sa elaksid huvitaval ajal!» Olles üle ja läbi elanud kõik 1987. aastal alanud meie riigi sünnini viinud «huvitava aja» tähtsündmused, neis siiski enda jaoks midagi negatiivset ei leia. Vastupidi, need sündmused, tulvil ootusi, hirmusid, meeletult võimsaid emotsioone, on väärt meelespidamist ja meenutamist. Seda eriti nüüd, peale ajaratta kahtkümmet pööret, kui peale on sirgunud uus põlvkond, kes vaid nendesamade meenutuste läbi teada võiks saada, mis tollal tegelikult toimus.

Aastal 1991 olin praegusest täpselt poole noorem. Jaanuarikuus astusin alternatiivteenistusse, mind suunati miilitsasse. Maikuus, kui korrakaitse politseiks ümber korraldati, tehti mulle ettepanek seal tööle asuda, mille vastu võtsin. Peale kursuste läbimist sama aasta suvel asusingi tööle. Ning siis saabus augustikuu...

19. augustil prefektuuri uksest sisse astudes märkasin sagimist, korrapidamisruumi juures ootas juba komissar, kes käskis kiirluubis kodus ära käia ja vormi selga panna. Sinna otsa muidugi kohe ka päeva pommuudis: Moskvas on riigipööre...

Ei saa salata, uudis võttis jalust nõrgaks. Peale ehmatust tuli pöörane viha: mida põrgut, kas tõesti JÄLLE tulevad punased kotkad relvajõul oma õigust nõudma?! Olime juba harjunud rahuliku (kuigi kindlasti põneva) liikumisega tsiviliseeritud maailma poole, säärane pööre tagasi stalinistlike meetodite juurde ajas harja tõsiselt punaseks.

Ühes teiste politseiametnikega suunati mind Toopea lossi kaitsele. Ootasime ja närvitsesime, lossihoovile pargitud televisioonibussist käisime pidevalt uudiseid nõutamas. Kui siis laekus teave, et tankettide kolonn Tallinna poole liigub, seadsime end akende all sisse, valmis lahingut vastu võtma. Võiks küsida, mida oleksin saanud nende vastu saavutada, olles relvastatud teenistusrelva ja automaadiga, mille juurde vaid üks pide padruneid. Ilmselt mitte midagi erilist, oli vaid otsustavus: nui neljaks, sedapuhku ei anna me oma riiki käest ilma ainsagi lasuta! Jah, putš Moskvas oli juba kustumas, kuid haavatud loom võib ootamatult valusasti rünnata.

Teate, mis oli kõige liigutavam? Lossiplatsil astusid inimesed ligi, eestlased, aga ka palju venelasi, mure silmis: «Держитесь, парни!» Pole vahet rahvusel, kui sõda uksele koputab.

Õnneks vaenuväed peatusid ja taandusid, me keegi ei tea, millega oleks kõik lõppenud, kui kõigest hoolimata oleks rünnakut alustatud. Või kui Nõukogude vägede Tallinna garnisoni ülem poleks erapooletuks jäänud. Usun, et meil kõigil vedas. Väga.

Mis tollasest on muutunud, on's läinud paremaks, või hoopis halvemaks? Arvan, et ühest vastust pole. On tööpuudus, on pisikesed palgad, on teiste arvel rikastujaid, on poliitilist «ärapanemist» ja tugevama õigust. Tuleb siiski tunnistada, et 20 aastat on peale kaht põlvkonda nõukogude hakklihamasinat ja nivelleerimist häbemata lühike aeg iseolemise õppimiseks, eriti praeguses üha enam globaliseeruvas maailmas. Teisalt on meil ka hoopis teistsugune valik kauplustes, enam ei saa viinereid vaid leti alt ning puudub põhjus nalja visata paljujalgsete ja hulkpäisete sigade üle, kelle vahepealsed koostisosad ida poole rändasid. On teistes riikides õppijaid-töötajaid, on lahkujaidki. Viimaste puhul suure furoori üleskeerutamine on küll asjatu, VABAS maailmas ongi igaühel VABADUS oma isiklikku lemmikmarjamaad valida. Needsamad 20 aastat, saati siis 25 aastat tagasi kuulus seegi võimalus peaaegu ulme valdkonda.

Vabaduse lõhn on vahel magus, vahel kirbevõitu. Ometi on see maalapp siin minu kodu, minu juured on sügaval selle ümmarguselt 7000-aastase ajalooga (ühe pikimaga paiksete rahvaste hulgas maailmas) rahvakillu südames. 20 aastat tagasi tahtsime, oskasime ja suutsime olla ühtsed ilma teisele jalga taha panemata. See annab usku ja jõudu seda riiki hoida ja vajadusel kaitsta. Sest riik, see pole riigikogu või valitsus. Riik – see on see maa, need inimesed. Minu inimesed.