Kuidas tippadvokaadist sai kinnisvaraärikas

Lõplik pööre Viktor Kaasiku karjääris, mis tegi lugupeetud advokaadist skandaalihõngulise meediategelase, toimus ilmselt 12. oktoobril 2002. Just siis ilmus Eesti Ekspressis pikk lugu, kuidas Kaasik esindas kaheksa aastat erinevates kohtuastmetes (ja kaotas kõikjal) vineerivabrikant Lutheri pärijaid nende taotluses saada tagasi maatükid Jõelähtme vallas.

Varsti pärast Lutherite lõplikku kohtukaotust sai aga Kaasik kiiresti ja soodsalt hoopiski ise oma eksklientide soovitud maatükid endale.

Ka enne seda saatuslikku artiklit esines Kaasik ajakirjanduses, kuid enamasti teistsuguses rollis, kui me teda praegu teame. Ta jagas kommentaare uute seaduste ja eelnõude, menetluste ja haldusõiguse kohta. Avalikkuse silmis siis üsna tüüpiline advokaat – rääkis igavat ja keerulist, aga asjatundlikku juttu. Hästi istuvad ülikonnad, kiired autod ja kallid prilliraamid lisasid kadeduse ja lugupidamise segust advokaadiimagot.

Üha vähem advokaat

Lutheri kaasus aga muutis kõik. Tegelikult oli juba paar kuud enne eelmainitud Ekspressi lugu ilmunud veidi üllatav uudis, et Kaasik astus Keskerakonda. See oli siiski tühiasi, on ju teisigi tippadvokaate poliitikasse läinud. Kui Kaasik parteisse astus, võrreldi tema sammu näiteks Märt Raskiga. Tõsi, kui vaadata kahe mehe karjääri sealt edasi, on need nagu öö ja päev. Rask sai poliitikuks, aga jäi edasi ka juristiks, pidas justiitsministriametit ja on praegu riigikohtu esimees.

Kaasik astus küll Keskerakonda, aga ei saanud temast poliitikut ja üha vähem paistis temast välja ka aktiivset advokaati. Pigem üha enam kinnisvaraärimees ühest kõmulisest tehingust teise.
Nii oligi, et vaevalt jõudis Lutheri skandaal veidi jahtuda, kui Kaasik sattus 2003. aastal järgmisesse kinnisvaravaidlusesse.

Nimelt võitis ta riigihanke, et korraldada riigikinnistute müüki, mille abil finantseerida Kumu ehitamist. Kaasik viis kinnistute müügi kiiresti läbi, paraku aga algas sealt uus ja lõpus päris pentsikuks muutunud skandaal Pärnu maanteel Draamateatri vastas olev majaga, mille alumisel korrusel asus(b) Rahva Raamatu kauplus.

Üha enam ärimees

Esiteks selgus amüsantse faktina, et maja, mille müüki korraldas Viktor Kaasik, uus omanik või vähemalt omanike esindaja on samuti Viktor Kaasik. Tema esimeseks sooviks oma käsutusse tulnud kinnisvaraga oli Rahva Raamatu rendimakseid tõsta või vähendada raamatupoe käsutuses olevat pinda, et ruumi teha Tallinna tulevale Hugo Bossi esinduskauplusele.

Iseenesest täiesti ratsionaalne ja õiguspärane tahe, sest miks peaks kinnisvaraärimees subsideerima raamatuäri tegevust turuhinnast poole madalamate rendimaksetega. Paljudele see aga ei meeldinud. Kultuurirahvas korraldas poe ees pikette. Semiootikud analüüsisid, kumb on suurem süüdlane, kas rentnik Rahva Raamat, kes müüb Waffen-SS-lase Alfons Rebase eluloo raamatuid, või rendipinda endale ihkav Hugo Boss, kes omal ajal SS-lastele mundreid disainis. Kõige keskel Viktor Kaasik oma teravate, vahel üleolevate ja vahel irooniliste märkustega.

Sellest ajast alates on Kaasikust kui advokaadist ajalehtedes üha vähem juttu, pigem räägitakse temast kui seltskonnategelasest. Näiteks kunstikogumise hobist. Samuti Kaasiku uhkest pulmast, kus toimus ka heategevuslik annetuste kogumine. Saime teada, et suurima annetuse tegi kütuseärimees Anatoli Kanajev. Või siis uudis, kuidas Kaasik aitas kliendile hankida 6,6 miljoni kroonise luk­susauto Maybach.  

Teisalt ilmub üha enam lugusid Kaasiku kinnisvaraärist ja nendega seotud vaidlustest. Nii kirjutas Postimees, kuidas Kaasik vaidles Jõelähtme valla ja keskkonnainspektsiooniga oma maja ehitusloa pärast – kas on merele liiga lähedal või mitte. Halduskohus tühistas ehitusloa 2004. aastal.

Või siis Ekspressis kolm aastat tagasi ilmunud lugu, kus Uus-Meremaalt pärit John Sommerfeld vaidleb Kaasiku ja Aleksander Kofkiniga selle üle, kas viimastel oli õigus Sommerfeldi korter osaliselt kinni müürida. Ja alles eelmisel aastal kirjutas Kaasik Postimehes pika arvamusloo, polemiseerides professor Krista Kodresega linnaplaneerimise, kinnisvaraäri ja ettevõtlusvabaduste osas.

Tippadvokaadist saigi kinnisvaraärimees. Kaasik tituleeris ennast juba kolm aastat tagasi «advokaadiks ja investoriks» (DV, 03.09.2008). Advokaadibüroode rahaedetabelidki näitavad transformatsiooni. Kui 1990. aastatel võis ka Kaasiku büroo sealt leida, siis nüüdseks on tema nimi tabelitest kadunud. Kinnisvara on ahvatlevam kui advokaadiäri, spetsialiseerudes just keerulistele tehingutele, planeeringutele ja lubadele.

Vahel on ta teinud selles kontekstis ka vahedat ja asjalikku kriitikat ülereguleerituse ja haldussuutmatuse vastu. Tõsi, võib ju ka öelda, et teisalt on just oskus neis reeglikuhjades sumbata teinud temast rikka mehe. Ja lõpuks, kui prokuratuuri pistisekahtlus tõeks osutub, ka oskus reegleid otseks sõita.

Kaasik esindas planeeringus Jaan Manitski firmat

Prokuratuur kahtlustab vandeadvokaat Viktor Kaasikut 10 000 euro suuruse pistise andmises Tallinna linnaplaneerimise ameti juhatajale Toomas Õispuule. Mõlemad eitavad pistist ja ütlevad, et tegu oli laenuga. Ometi on Toomas Õispuu teatanud ametist lahkumisest 1. augustil ja ka Viktor Kaasik on kinnitanud, et tegi avalduse advokatuurist väljaarvamise kohta. Advokatuuri kantsleri Kristel Voltenbergi sõnul arutatakse Kaasiku väljaarvamist advokatuuri juhatuse järgmisel korralisel istungil 26. juulil.

Juhtumi keskmes on Tallinnas Paldiski maantee ääres asuv hipodroomi ala. Viktor Kaasik esindas selle detailplaneeringu menetluses osaühingut Alfa Property, mis plaanib hipodroomi asemele elu- ja ärirajooni rajamist. Alfa Property juhataja ja suuromanik Jaan Manitski kinnitas eile, et ka tema on andnud kaitsepolitseile selgitusi seoses Viktor Kaasiku ja Toomas Õispuu pistise kahtlustusega.

«Kinnitan, et OÜ Alfa Property, tema osanikud ja juhtorganite liikmed on käitunud seaduskuulekalt ega ole mingeid kuritegusid toime pannud. Juhul kui Viktor Kaasik ja Toomas Õispuu on pannud toime nimetatud kuriteo, on see igati taunitav,» ütles Manitski. (PM)