Postimees.ee ootab lugejatelt meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on toona 17-aastase noormehe meenutus.
«Minu aasta 1991» noormehe pilgu läbi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1991. aastal olin ma 17-aastane noormees. Tollal ei osanud ma sellest iseseisvuse asjast väga palju arvata, kuna silmaring ei olnud niivõrd avatud kui see tänapäeval on. Muidugi oli soov saada oma riik jalgadele ja saavutada vabadus, mida me kõik nagu ühest suust soovisime.
Aga kui paljud meist tegelikult teadsid, mida see tähendab?
Kuna sellest on möödunud juba 20 aastat, olen asjast omad järeldused teinud. Ma arvan, et ma olen aru saanud, mida iseseisvus tähendas ja tähendab. Sest ma tõesti olen maru õnnelik, et asjad sedamoodi läksid. Nüüd võib ju teha iga inimene seda, mida ta iganes ise tahab. Ja kas see ei olnud see VABADUS, mida me kõik tollal soovisime saavutada. Muidugi, on asju, mille üle viriseda, aga üldpilt on ju tegelikult väga hea!
1991. aasta suvi oli meie jaoks aeg, kus me ei teadnud, mida oodata. Kõik justkui teadsid, et midagi hakkab juhtuma, aga keegi ei teadnud päris täpselt, mis see olla võiks. Versioone tulevikust räägiti erinevaid. Küll räägiti, et asjad lähevad väga heaks, samas võis mõni päev hiljem kuulda, kuidas asjad lähevad palju hullemaks ja ees ootavad väga rasked ajad. Kuna ajad olid väga ärevad ja pingelised, muutusid inimeste maailmavaated kiiremini kui teismelise meeleolu.
Kui 20. augustil Eesti riik iseseisvuse taastas, olid inimesed väga õnnelikud. Kuigi nad võisid ennast tunda veidi ebakindlalt, olid nad siiski väga õnnelikud oma riigi taasiseseisvumise pärast. Järgmisel päeval koju minnes nägin, kuidas emal ajalehte silmitsedes pisar mööda põske alla voolas, sellel hetkel tundsin väga suurt rahulolutunnet, justkui oleks saavutanud midagi väga erilist ja võimast (mida me ju tegelikult taasiseseisvumisega saavutasimegi).
Eesti inimesed võisid taas uhked olla oma rahva ja riigi üle, me olime saanud seda, mida me olime soovinud!
Pärast taasiseseisvumist oli näha, kuidas inimesed olid iga päevaga aina enesekindlamad ja positiivsemad tuleviku suhtes. Inimesed naeratasid rohkem ja olid palju õnnelikumad kui enne, kuna kõik hakkas lõpuks taas paremuse poole liikuma .
Lõpetuseks tahaksin öelda, et 1991. aasta 20.augustil toimus midagi erilist. Eesti riik peaks uhkust tundma oma rahva üle ja rahvas peaks uhke olema oma riigi üle! Ma siiralt usun, et ka praegu läheb rahvas oma riigi eest välja, kui tarvis! Sama ootan mina ka meie riigilt!
Aitäh Eestlased! Aitäh Eesti!