:format(webp)/nginx/o/2011/06/20/636666t1heacd.jpg)
Postimees.ee ootab lugejatelt meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on praegu Eestis elava arhitekti Laura Tuokko meenutus sellest, kuidas ta elas Eestile kaasa neil augustipäevadel Soome lahe teisel kaldal.
Augustimeenutus lahe tagant
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Augustiputš üllatas meid kõiki Espoo linnaplaneerimiskeskuses. Käis vaidlemine selle üle, mis nüüd edasi saab. Saksa päritolu kolleeg oli arvamusel, et algab uus stalinismiperiood.
Hillariga me seda vaadet ei jaganud. Hillar oli meil ainuke eestlane, kellega kuulasime pidevalt Eesti raadiosaateid ja varsti saime aru, et mäng pole kaugeltki veel läbi.
Laevliiklus küll katkes Helsingi ja Tallinna vahel, kuid Eestis töötasid raadiod ja mobiilvõrgud edasi. Sealtkaudu saime teavet reaalajas.
Eesti riiklik iseseisvus kuulutati taastatuks hilisõhtul, aga seda kuulsime meie alles järgmise päeva hommikupoolel. Nõukogude Liidu riigipöörekatse nurjus ja tankid lahkusid Kloostrimetsast Pihkva poole tagasi. Meie aga meisterdasime väikse sini-must-valge lipukese kohvilauale ja töökoha pärastlõunane kohvipaus oli harilikust pidulikum - vahuveiniga ja õnnesoovikõnedega taasiseseisvunud naaberriigile.
Tagantjärele vaadates on minu arvates Eestil läinud paremini, kui julgesin toona loota. Lähtepunkt oli ju rublamajandus ja võõra riigi sõjavägi sees ilma mingit kindlat tähtajata.
Tänapäeva Eesti on turvaline ja kodune Euroopa väikeriik, kus minagi nüüd juba paar aastat elan.