Ruhnu kirikumardikaid ähvardab kiles kuumutamine

Eesti eakaimas tegevkirikhärras Harry-Johannes Reinus tekitab aga kirikute konstruktsioone järavate mardikate ja nende vastsete ebaharilik tapukava umbusku. Ruhnu puitkirik on ju ehitatud 1644. aastal, see on Baltikumi vanim puukirik ja siin ei saa eksperimenteerimisel kohta olla! Kõrval asuv kivikirik sai valmis 1912. aastal.

Rein ise ei taha oma kõhklustest ajakirjanikule midagi kõneleda, küll aga on ta oma murega pöördunud teise väärikas eas hingekarjase Eenok Haameri poole.

«Ruhnu puukiriku katus on tõrvatud ja kui sinna sisse lastakse väga suur kuumus, muutub kirik tuleohtlikuks,» arvas Haamer, kelle andmetel on ka koguduse liikmed meetodi pärast mures.

Uuemas Ruhnu kivikirikus on ka orel ning Reinus ja Haameris tekitab küsimusi, kuidas orel kuumutamisele vastu peab.

«Puukirik on ka värvitud, aga kas värvid peavad kuumusele vastu,» küsis Haamer. «Kas altarimaal peab vastu?»

Projektijuht ja Eesti Maaülikooli lektor Kalle Pilt ütles, et kirikute mardikatest vabastamiseks on kavas kasutada keskkonnasõbralikke meetodeid. Esialgsete kavade järgi pidi nende töötlemine mardikate vastu toimuma juba sel suvel.

«Aga meil oli Kuressaares üks suurem koosolek ja siis sai koos välisspetsialistide ja ruhnlastega otsustatud, et eeluuringuid pole veel piisavalt tehtud ja lükkasime töötlemise tuleva aasta suvele,» rääkis ta.

Pildi sõnul puudutavadki eeluuringud kirikus asuvate kultuuriväärtuslike esemete ja seinamaalingute säilimist seoses töötlemisega. «Juulis läheme uuesti Ruhnule ja hakkame ette valmistama muinsuskaitse eritingimusi,» lausus ta.

Mõnedes ruhnlastes umbusku tekitav meetod on nn niiske termotöötlus.

«Seda meetodit on austerlased kasutanud väga suurtes kultuuriväärtusega objektides kuni Londoni lossideni välja,» selgitas Pilt. «Nemad arvavad, et sama meetodit on võimalik kasutada ilma hooneid kahjustamata ka Ruhnul.»

Samas lisas ta, et tegelikult pole mardikatõrje meetodit välja valitud.

«Meie projektimeeskond tahab teha kirikute töötlemisele riigihanke, kus ei ole tegelikult töötlusmeetodit nimetatud,» lausus Pilt, kelle sõnul on mardikavastsetele surmav temperatuur 55 kraadi. «Küll aga on esikohal keskkonnasõbralikkus ja alles teisel kohal on hind. Kultuuriväärtuse säilimine peab olema igal juhul tagatud.»

Pilt ütles, et tavaliselt paigutatakse termotöötluse puhul kiriku ümber eriline kile. Seejärel juhitakse soojus kiletatud ruumi sisse ja see kuumutatakse viieks päevaks 70 kraadini.

«Tuleohutus on tagatud,» lubas ta. «See ongi niiske termotöötluse eelis, et tuleohtu ei teki. Soe õhk juhitakse sisse väljastpoolt kirikut ja ka õhu niisutamine toimub väljaspool.»

Orelid ja muud õrnad esemed isoleeritakse hüdroisolatsiooniga. Projektijuhi sõnul on teisigi töötlemise võimalusi, alates mikrolainetöötlemisest ja lõpetades gaasi kasutamisega.

Putukauurija Mati Martin ütles, et kuuma käes surevad mardikavastsed ja mardikad tõepoolest ära.

«Majasikk ongi õieti ainult saartel levinud, need mardikad on tõsised kahjurid, kes söövad puu ära,» rääkis ta. «Minu enda maja veranda sõid nad ära. Kingsepal pole kingi ja putukauurija ei pannud tähele, kuidas putukad veranda ära sõid.»

Pilt väitis aga, et majasiku elutsükkel on pikk ja selle katkestamine kõikides faasides on üldjuhul pikaajalise mõjuga. «Termotöötlust on tehtud juba üle 20 aasta ja järelmonitooring on näidanud, et mardikad ei tule tagasi,» lausus ta. «Meil on kavas teha vähemalt viis aastat järeluuringuid, kuid arvestades Ruhnu kirikute olulisust tuleb seda teha kindlasti kauem.»

Tegelikult on FaBBi nime kandev projekt laiaulatuslikum ja see käsitleb seen- ja mardikakahjustusi teisteski Läänemere saarte ja rannikuala hoonetes. Kokku uuritakse 150 hoone puit­osade seene- ja mardikakahjustusi; lõviosa neist asub Eestis.