Tartus loodud ainulaadne indeks aitab mõõta konfliktsust

Praegu puudub üldtunnustatud, riikide tasandil isikutevaheliste suhtekonfliktide määra mõõtev indeks. Just selle loomise ongi sotsiaalpoliitika üliõpilane Oliver Nahkur nüüd nõuks võtnud ning bakalaureusetöö näol on tegemist esmase katsega selles vallas.

Nahkuri sõnul püstitas ta lõputöö tarbeks kaks küsimust – mis tegurid takistavad meil kõikjal konfliktidevabalt suhtlemast ning kui suurel määral see probleem esineb.

«Probleemidest, selle komponentidest ja nende muutumisest ülevaate saamiseks on otstarbekas need skaalale seada, et neid mõõta saaks. Mõõdik, näiteks indeks, aitabki meil muidu abstraktsena tunduva probleemi ulatust ja põhjusi mõista,» selgitas ta.

Nahkuri üks juhendajatest, sotsioloog Rein Murakas kirjeldas tööd kui katset fikseerida metodoloogilises plaanis suhtekonfliktsuse tase riikide tasandil. Nahkur töötas bakalaureusetöö raames läbi üldse konfliktide kohta käiva kirjanduse ja konfliktide mõõtmise metoodika. Seejärel püüdis ta kahest poolest, konflikti eeldustest ja tagajärgedest, lähtuvalt moodustada vastava indeksi.

Teise juhendaja, politoloog Rein Taagepera sõnul on isikuvahelisi suhteid mitmete maade ulatuses raske mõõta, kuid väljapääsuna mõõdeti sisendeid (näiteks üldine usaldus) ning väljundeid (mõrvade vähesus).

«Võib kõheldes oletada, et isikuvahelised suhted on sillaks nende vahel. Ilmneb igatahes, et sisendid ja väljundid on omavahel üldiselt kooskõlas. Lääne-Euroopas on rohkem usaldust ja vähem vägivalda, Ida-Euroopas vastupidi - ja Eestis eriti palju,» selgitas Taagepera töö tulemusi.

Nii Nahkur kui ka tema juhendajad kinnitavad, et töö on alles algusjärgus ning indeksit on plaanis vähemalt magistriastmes, kui mitte kõrgemalgi, edasi arendada.

«Lõppeesmärk on indeks, mis mõõdab suhetevahelist konfliktsuse taset kindlate indikaatorite alusel eri riikides ja eri ajamomentidel. See ei puuduta konkreetsemalt indiviidi tasandit. Pigem saab siin võib-olla tulevikus tõmmata mingeid paralleele riikide poolt teostatava poliitikaga. Praegu oleme jõudnud teatava kontseptuaalse mudeli ja selle valideerimiseni, selle õigsuse kontrollimiseni,» rääkis Murakas.

Järgnema peaks tegutsemisvajaduse rõhutamine, probleemi teadvustamise taseme tõstmine ning toe pakkumine probleemiga tegelemisel. Sellega peakski tegelema hakkama konfliktide ennetamise teaduskeskus.

Konfliktide uurimise ja ennetamise teaduskeskus

1999. aastal käis president Lennart Meri Postimehe veergudel välja idee luua oma ülesande täitnud OSCE missiooni asemel Eestisse konfliktide uurimise ja ennetamise teaduskeskus. Mare Taagepera kaevas mõtte unustusest välja ning töötas selle Metsaülikoolis nähtavaks. Rein Taagepera püüab seda edasi arendades Eestisse konflikti ennetamise teaduskeskust luua.

«Oleme aegmööda liikunud Lennart Mere ettepaneku poole asutada teaduskeskus konfliktide uurimiseks ja ennetamiseks,» lausus Taagepera. Ta nimetas konflikti ennetamise huvirühma Metsaülikoolis ning viimasel aastal toimunud interdistsiplinaarset seminarisarja kui samme teaduskeskuse loomise suunas.

Seminarisarjas käsitleti konfliktide ennetamist inimestevahelisel, peresisesel, rahvuste- ja riikidevahelisel tasandil. Suurt huvi pälvinud seminarides esinesid professorid Tõnu Lehtsaaar, Rein Taagepera, Jaanus Harro, Tiia Tulviste, Marju Lauristin ja Lauri Mälksoo.

«On vaja leida isikuid, kes otsustavad küsimuse uurimisele keskenduda, ja viise, kuidas läheneda. On vaja arutada ennetamist Metsaülikoolis augustis ja ka talvel korrata seminarisarja. Alles sellise süvenemise järel saab luua keskuse, millel on kesta sees ka tuum,» põhjendas Taagepera.

«Konfliktide lahendamise jaoks on uurimiskeskusi maailmas mitmel pool, eriti rahvusvaheliste jaoks. Ennetamise jaoks on keskusi üksikuid ja isikuvahelisel tasandil pole avastanud ühtegi.»

Taagepera hinnangul võikski Tartu Ülikoolis esimene sellelaadne teaduskeskus tulla, kuid ta teadvustab, et esimene olla on ebamugav asend – pole eeskujusid. Seepärast võtab keskuse loomine aega. Pigem on teaduslikult uuritud ja mõeldud suurte konfliktide ennetamisele. Taagepera sõnul on suurte, riikide- ja rahvustevaheliste konfliktide taga isikutevaheline käitumiskultuur, kus konflikte oskamatusest välja kutsutakse või tigedast torkimisest lõbu tuntakse.

Eestis palju tigedust ja torkimist

Taagepera hinnangul on Eestis inimestevaheline konfliktsus eriti kõrge ning isikutevahelised suhted eriti sassis. Sellele muljele annab tema hinnangul kinnituse ka Nahkuri esialgne uurimus.

«Eestis paistab häda olevat pakilisem kui mujal. Me ei usalda üksteist ja torgime üksteist liiga vara surnuks. Oleks soovitav uurida, kuidas seda muuta. Peaasi on Eesti elu helgemaks nihutada,» sõnastas Taagepera oma suure eesmärgi. Ta ei välista, et eestlaste kalduvustel on ajaloolised põhjused ning nende teadvustamisele aitaks ehk uurimine ja avalik debatt kaasa, aga probleemi leevendada saavad ikka üksikisikud töökohal ja pere ringis.

Taagepera soovitab kasutada rohkem häid sõnu, vähem torkida, püüelda arusaamise poole ning respekteerida ka neid arvamusi, milleka nõus ei olda.

«Selleks, et tõsiseid probleeme lahendada riigi või pere tasandil, on vaja neid rahulikult, üksteist respekteerides, läbi arutada. Tuleb juba ette isiklikul pinnal tekkinud emotsionaalsed konfliktid ennetada,» lausus Taagepera.

Konfliktivaba suhtlus kasvataks majandust

Oliver Nahkur on aastaid vabatahtliku tegevuse raames tegelenud noorsootööga. Viimased neli aastat on ta tegelenud eri kodukeeltega noorte kokkutoomisega, olles üks KoosVmeste loojaid ja eestvedajaid. See mittetulundusühendus korraldab eri kodukeeltega noortele ühisüritusi, et eelarvamustevaba suhtlemist edendada.

«Oluline on, et erineva emakeelega inimesed näeksid üksteises esmajärjekorras inimest ja mitte erineva rahvusgrupi esindajat. Sellises suhtlemisviisis peitub suur potentsiaal konflikte ja vääritimõistmisi ennetada,» selgitas Nahkur, kes püüab luua tingimusi, et saaksid tekkida üksteise austusel põhinevad terved inimsuhted.

Nahkur on kolm viimast suve osa võtnud augustikuistest Metsaülikoolidest. Neid kirjeldab ta kui erakordselt konfliktidevaba ja avatud atmosfääriga harivaid kogunemisi. «Suhtlemine inimeste vahel toimub võrdsel tasandil ja üksteist respekteerival moel. Üksteises nähaksegi esmajärjekorras inimest, mitte mõne ametirolli või tiitli kandjat,» kiitis ta Metsaülikooli.

Lõpetuseks sõnas Nahkur, et lisaks majanduskliimale tuleks Eesti arendamisel silmas pidada ka inimestevahelist suhtekliimat, kusjuures positiivne areng viimase puhul aitaks oluliselt kaasa ka esimese arenemisele.