Kuidas geiabielust sai inimõigus

On ka põhjust – tegu on aktiga, mille California ülemkohus eelmise aasta suvel põhiseadust eiravaks kuulutas ning mis tähistab märgiliselt uut lähenemist geiõigustele poliitikatandril.
Lugu algas 2008. aasta kevadel, kui California konservatiivid hakkasid nõudma osariigi põhiseaduse muutmist. Konkreetselt taheti seadusesse lisada lause, mille kohaselt «tunnistaks California osariik ainult abielu, mis on sõlmitud mehe ja naise vahel».

Taustaks olgu öeldud, et tsiviilpartnerlus on geipaaridel lubatud enamikus USA osariikides, ka Californias. Niisiis polnud küsimus selles, nagu poleks geipaaridel Californias üldse mingit õigust seaduslikule kooselule, vaid lihtsalt kristlikud konservatiivid ei tahtnud anda geipartnerlusele sama kaalu nagu traditsioonilisele abielule.

Põhjendused olid tuttavad: geiabielude lubamine vähendaks traditsioonilise abielu pühadust ja ühiskondlikku rolli, peremudelitest rääkimata. Mida mõtleksid lapsed, kui neile juba imikueast sisendada, et traditsiooniline abielu on vaid üks paljudest kooselumudelitest? Tolerants on tore asi küll, aga vähemused peavad siiski austama enamuse arvamust ja nii edasi.

Lisaks tekitasid erinevad kristlik-konservatiivsed organisatsioonid hulgaliselt moraalset paanikat – homoseksuaalsus on patt, see võib olla nakkav ning esindab lodevat eluviisi.
Saabusid 2008. aasta valimised ning lisaks kahele presidendikandidaadile kanti Californias valimissedelile ka Propositsioon 8. Napi, vaid kaheprotsendise häälteenamusega võeti põhiseadusemuudatus vastu.

Kuid sellega võitlus alles algas. 2009. aasta kevadel kaebasid Kristin Perry ja Sandra Steir kohtusse California osariigi kuberneri Arnold Schwarzeneggeri, kuna kohalik ametnik keeldus neile abielulitsentsi väljastamast. Järgnes kohtuprotsess, mille materjale kasutatakse ülikoolides konstitutsioonilise õiguse loengutes juba praegu.

Hagejad väitsid esiteks, et seksuaalse orientatsiooni põhjal diskrimineerimine on irratsionaalne ja seega põhjendamatu. Teiseks väideti, et samasooliste abielu legaliseerimine ei mõjuta kuidagiviisi heteroseksuaalse kooselu kvaliteeti, mistõttu ei ole põhjendatud riigi sekkumine ühe inimgrupi eraeludesse.

Kohtus tunnistanud eksperdid – perekonnateadlased, bioloogid, geneetikud ja sotsioloogid – kinnitasid ühemõtteliselt: samasoolistes peredes üles kasvanud lapsed ei erine millegi poolest heteroseksuaalsete abieludes kasvanud lastest, rääkimata sellest, et nad kahjustaksid kuidagi tavalise abielu jätkusuutlikkust.

Meie vaatepunktist ilmselt kõige huvitavam oli aga kohtu otsus käsitleda «abielu» kõige laiemalt kui «kahe inimese armastuse ja pühendumuse kõrgeimat kultuuriliselt tunnustatud väljendust». Eraldi rõhutati, et õigusriigi seisukohast ei ole mingit tähtsust, kas abielust sünnib järelkasvu või mitte.

Tõepoolest, viljatutel paaridel riik ju abiellumist ei keela. Seega tähendaks geiabielu keelamine riiklikul tasandil ühtlasi ka traditsiooniliste soorollide põlistamist. Sest mis on need ülesanded, peale soojätkamise, milleks on ühes abielus tingimata vastassoost partnerit tarvis? Pesu pesemine? Auto parandamine? Kuskil pubis istudes võib selliseid arvamusi ehk mõista, ent riiklikul tasandil, kus põhiväärtusteks on vabadus, võrdsus ja õigus õnnele, ei saa selliseid soostereotüüpe taluda, kõlas California ülemkohtu järeldus.

Nii otsustatagi, et geiabielu välistav Propositsioon 8 on vastuolus USA põhiseaduse 14. parandusega, mis kuulutab kõik inimesed seaduse ees võrdseks. Kindlasti pole lugu sellega lõppenud, sest avaldused otsuse edasi kaebamiseks on juba sisse antud.

Ent oluline muutus on juba toimunud: ameeriklased on mõistnud, et geiabielu ei ole küsimus, mille võiks panna rahvahääletusele, samuti nagu ei panda hääletusele soolist võrdõiguslikkust, õigust ausale kohtuprotsessile ega teisi inimõigusi. Sellest on aru saanud ka USA elanikud, sest CNNi tellitud uuring näitas tänavu aprillis esimest korda, et enamik ameeriklasi toetab samasooliste abielu.

Artikkel avaldati Postimehe vahel ilmunud kampaania «Erinevus rikastab» erilehes Ajaleht.