Aro Velmeti intervjuu Soome välisminister Alexander Stubbiga Euroopa Liidust, inimõigustest ja LGBT-aktivismist.
Te ei vasta just tüüpilise geiõiguslase stereotüübile...
Miks mitte?
Noh, alustuseks kuulute te paremtsentristlikkusse erakonda.
Teate, maailmas on väga erinevaid liberalismi ja paremtsentrismi vorme. Tänapäeval on inimesi väga raske niimoodi lahterdada. Minu jaoks ei välista paremtsentrism ja LGBT-õigused üksteist mitte mingil moel. Pigem vastupidi, minu jaoks on küsimus inimeste põhiõigustes ja sallivuses, ei midagi vähemat ega enamat.
Siiski, kuidas te sattusite Euroopa Parlamendis just nimelt LGBT-õiguste toetusrühma?
Ma olen alati huvitunud rahvusvahelistest suhetest ning selle kaudu jõudsin ka inimõiguste küsimuseni. Mulle tundus, et [LGBT-õiguste toetusgrupp] oli hea viis, kuidas neid küsimusi mõjutada, ning kui mõned toetusgrupi liikmed küsisid mu käest, kas ma tahaks toetusrühmaga ühineda, nõustusin hea meelega. Ma leidsin, et see oli hea ja õiglane eesmärk.
Miks just LGBT-õigused, inimõigustega on probleeme ju ka paljudes teistes valdkondades – rassism, puuetega inimeste õigused jne.
Ma olen algusest peale arvanud, et kõigi nende küsimustega tuleb tegeleda. Üldiselt ma ei võta endale palju lisaülesandeid, mu enda tööülesanded on piisavalt koormavad. Lisaks tundsin, et sel ajal polnud Euroopa Liidus veel piisavalt seadusi, või vähemalt piisavalt laiu seadusi, mis seda teemat kataks.
Eks teil ole õigus ka, traditsioonilistes paremtsentristlikes erakondades ei ole eriti palju inimesi, kes tegutseksid LGBT-õiguste vallas. Mulle tundus, et saaksin liberaalse paremerakonna liikmena selle koha täita. Muidugi, meie paremtsentristlik erakond siin Soomes on veidi erinev ja tõenäoliselt kuradi palju liberaalsem kui enamikus Euroopa riikides...
Kui raske oli nende teemadega Euroopa Parlamendis tegeleda? Seal on ometi ju riike, alates Hollandist, kus geiabielu on legaliseeritud, ja lõpetades Leeduga, kus hiljuti keelustati «homopropaganda».
Ega see pole kunagi lihtne, ja paljude inimeste jaoks on sellised teemad eetikaküsimused, mistõttu suhtutakse neisse küllaltki kategooriliselt. Minu jaoks on need teemad tõepoolest südametunnistuse küsimused, aga eelkõige puudutavad need teemad inimväärikust ja põhilisi inimõigusi – kõik inimesed loodi võrdsetena ja seetõttu peaksid neil olema ka võrdsed õigused ja võrdsed võimalused. Neid ei tohiks seksuaalse orientatsiooni põhjal diskrimineerida, olgu see orientatsioon siis homo-, bi- või transseksuaalne. Selle suhtumisega ma Euroopa Parlamenti läksingi.
Minu jaoks põhineb Euroopa Liit eelkõige väärtustel ning kui liidus on riike, kelle jaoks need väärtused on problemaatilised, tuleb sellega lihtsalt rohkem tööd teha.
Mis laadi tööd Euroopa Liit neis küsimustes tegi, kui te Euroopa Parlamendi saadik olite?
Kummalisel kombel oli sel ajal Euroopa Liidu justiits- ja siseasjade volinik Franco Frattini ja me töötasime koos diskrimineerimisvastaste direktiivide kallal. Ma väidan, et vähemalt nende direktiivide läbisurumisel mängis Euroopa Parlament võtmerolli, ka [Euroopa Komisjoni presidendi] Barrosoga olid meil tihedad suhted, kuigi ma pole kindel, mis seisus asjad praegu on.
Kas Euroopa Parlamendi suhtumine geiõiguste teemasse erines kuidagi üldisest foonist Soomes või olid need kogemused võrreldavad?
Olid võrreldavad küll, kuigi Euroopa Parlamendis oli mõnevõrra rohkem konservatiivsust. Kui täiesti aus olla, siis Euroopa Parlamendis tundub olevat teatav usuline rajajoon, tugevalt katoliiklikud riigid ausalt öeldes ei ole väga avatud ükskõik missugustele homoseksuaalsusega seotud teemadele, samas kui luterlikud maad, mis üleüldse on ehk veidi agnostilisemad, olid ka liberaalsemad.
Soomes võib-olla tekitaks geiabielude seadustamine mingisugust debatti, aga võrdsete õiguste tagamine geidele ja lesbidele või nende partnerluse seadustamine ei tekita mingeid küsimusi.
Iroonia on muidugi selles, et just katoliiklik Hispaania seadustas hiljuti geiabielud.
Tõsi, hea tähelepanek. Tundub, et mõned riigid lihtsalt ei jõua järele neis küsimustes, muud midagi.
Kas siis võib loota, et ajapikku need mahajäävad riigid lihtsalt jõuavad järele?
Ma loodan küll, aga see ei tähenda, et selle kallal ei peaks töötama. Ma olen alati arvanud, et kui Euroopa Liit tahab olla inimõiguste tagaja maailmas, peab ta enda tagahoov korras olema. See tähendab, et Euroopas peab kõikide inimeste võrdsus olema täielikult tagatud. Topeltstandardeid ei tohi olla.
Siin uutes ELi riikides tundub muidugi paljudele, et LGBT-õiguste laadsed teemad on rikka Euroopa pseudoprobleemid, mida meile siin pähe määritakse. Et kui Euroopa Liidu raha ei oleks, siis keegi sellega ka ei tegeleks.
Ma ei saa sellega nõustuda, loomulikult olen ma diferentseeritud integratsiooni suur fänn, ma kirjutasin isegi sellest oma doktoritöö, aga siiski pean rõhutama, et Euroopa Liit põhineb väärtustel. EL on õiguskeskkond, mis ühel või teisel moel neid väärtusi kannab. Seda peavad austama kõik ELi liikmesriigid.
Samas ma loodan, et sotsiaalses sfääris see küsimus muutub aegamisi ise. Uus põlvkond tuleb peale ja nad on nende küsimustega juba harjunud. Tuleb ainult aega anda.
Lõpetuseks: kuivõrd on LGBT-õigustega tegelemine teie enda reputatsiooni mõjutanud? Ikkagi suhteliselt vastuoluline teema.
Ma tõesti ei tea ja ausalt öeldes, mind ei tõesti ei huvita. Ma ise hoolin neist küsimustest väga ja kui see kellelegi ei meeldi, siis talle ei meeldi, kui meeldib, siis seda parem.
Elulugu:
Alexander Stubb
Sündinud 1. aprillil 1968
Abielus Suzanne Innes-Stubbiga, kaks last
Õppinud Furmani ülikoolis USAs, Sorbonne’i ülikoolis Prantsusmaal, Euroopa Kolledžis Belgias ja Londoni Majanduskoolis Suurbritannias
2000–2007 Euroopa Kolledži külalisprofessor
2004–2008 Euroopa Parlamendi liige
2008– ... Soome välisminister
Intervjuu avaldati Postimehe vahel ilmunud kampaania «Erinevus rikastab» erilehes Ajaleht.
/nginx/o/2011/05/08/574530t1hc887.jpg)