/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2010/06/09/383501t1h3c8c.jpg)
Eesti Õpilasesinduste Liit (EÕEL) peab loovainetes nagu kehaline kasvatus, muusika ja kunstiõpetus numbriliste hinnete panemist ebaõiglaseks.
Õpilasliit: kehalise kasvatuse hinded on ebaõiglased
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Õpilase õpitahtest sõltumatute võimete hindamine kõigile kehtivate ühtsete standardite põhjal ei ole õiglane, rääkimata taolise hindamise õpimotivatsiooni vähendavast mõjust,» toetas õpilasliidu aseesimees Liina Hirv IRLi noorteühenduse juhi Maria Kasepalu hiljutist ettepanekut.
Hirve sõnul ei ole inimesed ühtmoodi andekad, mistõttu on jooksu kiirusest või lauluoskusest olulisem hinnata enam püüdlikust ja seda, kui palju on noor võrreldes möödunud perioodiga arenenud.
«Viimast ei saa aga numbritega hinnata, mistõttu tulekski kasutusele võtta arvestatud/mitte arvestatud süsteem.»
Numbriline hindamine seisneb Hirve väitel eeskätt õpitulemuste võrdlemises teatud standardiga – kas tulemused vastavad neile või mitte.
«Seega saab õpilane hinde alusel teada, kas ta on õppetüki omandanud, ent mitte seda, millised on omandatu puudujäägid,» rääkis Hirv.
«See tähendab seda, et praegune hindamissüsteem on mõnes mõttes puudulik – lisaks numbrilistele hinnetele peaks õpilane saama tehtud töö kohta ka sisulist tagasisidet, mis on oluline just õpilase kui indiviidi arengu aspektist. Tagasiside annab õpilasele täpsema suuna edasise arengu tarvis. »
Hirv oli skeptiline Postimees.ee veergudel peetud algklassides hinnete kaotamise debatis välja toodud mõtte suhtes, mille kohaselt võib hinne muutuda õige õpetaja käes mitte piitsaks, vaid präänikuks.
«Väide, et hinne võib olla präänik peab küll paika, kuid seda ei saa lugeda sugugi positiivseks ilminguks,» leidis ta.
«Hinde võrdsustamine präänikuga suurendab õppimist hinde, mitte teadmise omandamise eesmärgil. See tähendab sisuliselt, et koolis edendatakse hoogsalt spikerdamis- ja pähetuupimisoskusi, mitte teemadesse süüvimist ning seostamis- ja arusaamisoskust.»
Samuti on Hirve nägemuses sel juhul vanematepoolne surve suunatud headele hinnetele õppimisele, mitte aga silmaringi avardamisele ja edasiseks eluks valmisoleku omandamisele.
«Kaob justkui teadmine, et vaid hinded edasises elus töökohta ei leia ega leiba lauale too.»