Arstide ja lastekaitsjate koostöö on juhuslik

Jõhvi valla lastekaitsja Ene Eljas soovis väga, et sotsiaaltöötajail tekiks arstidega koostöövõrgustik ja omavahel info liiguks. «Arstid ei julge andmekaitseseadusest lähtudes alati meile infot anda, kui neil tekib mõne pere toimetuleku asjus kahtlusi,» tõdes ta.

Perearstide seltsi juhatuse liige Anneli Talvik tõdes aga, et eriti nii suures linnas nagu Tallinn on arstil keeruline leida õiget lastekaitsjat või sotsiaaltöötajat. Ta tõi oma praktikast näite, kui probleemne pere elas registri järgi Õismäel, arsti juures käis kesklinnas, kuid tegelikult elas Lasnamäel ja lõpuks ei olnudki see pere ja hädas lapsed justkui kellegi mure.

«Kui küsida näiteks 50 perearstilt hinnangut kontakti kohta sotsiaaltöötajatega, siis ilmselt kaks kolmandikku ütleb, et koostööd tehakse, aga ülejäänud tunnistaksid, et kontakt puudub,» lausus Talvik. Tema sõnul on see riigi vaikne kuritahtlikkus, et nii olulisse valdkonda investeeritakse nii vähe. «Sotsiaaltöö on kohutavalt alarahastatud, sinna tööle ei saa valida parimaid ja eriharidusega inimesi, palk, mida neile makstakse, on naeruväärne,» lausus Talvik.

Talvik tõdes, et väike laps võib koos emaga pärast sünnitusmajast lahkumist arstide ja sotsiaaltöötajate silma alt kaduda. «Ema saab kaasa paberil kirja, millega ta peaks minema perearsti juurde, aga kui ta ei lähe sinna, ei ole ka enne sünnitust end arvele võtmas käinud, ei saa perearst teadagi, et naine on lapse saanud,» kirjeldas Talvik.

Mõni aasta tagasi leppisid Tallinna perearstid sünnitusmajadega kokku, et neid alati teavitataks, kui laps on sündinud. «Mõni aeg see toimiski, aga nüüd on info jälle juhuslikuks jäänud,» ütles Talvik.

Talviku sõnul ongi kõige keerulisem nn liikuvate hingedega, kes kaovad, neist ei jää perearstile mingit kontakti, telefonile ei vastata. «Otsime ka sotsiaaltöötajate kaudu, aga nemadki ei leia – meil pole ju kohustust, et peaks end kusagile kirja panema,» rääkis Talvik.

Valmivas arengukavas leitakse: «Väärkohtlemise varaseks märkamiseks ning õigeaegseks ja professionaalseks sekkumiseks on vajalik luua vääralt koheldud laste diagnostika- ja reageerimissüsteem.

See peab olema erinevate lastega kokkupuutuvate spetsialistide poolt detailselt kokku lepitud käitumiste ja dokumenteerimise ahel laste väärkohtlemise juhtumiste käsitlemisel, mille eesmärk on tagada, et kõik spetsialistid teavad täpselt oma vastutuse piire ning et ükski väärkohtlemise juhtum ei jääks tähelepanuta.»