Päevatoimetaja:
Marek Kuul
Saada vihje

Tippülikooli kursus osutus propagandaks (32)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Suurbritannia blogija Vanessa Beeley väitel on inimõigusorganisatsioon Human Rights Watch võltsühendus, mida juhib Washingtoni eliit.
Suurbritannia blogija Vanessa Beeley väitel on inimõigusorganisatsioon Human Rights Watch võltsühendus, mida juhib Washingtoni eliit. Foto: Kadri Kuulpak
  • Ajakirjanike koolitusel esines konspiratsiooniteooriaid levitav blogija.
  • Vanessa Beeley sõnul lavastasid Süüria keemirünnaku Valged Kiivrid.

Nõukogude Liit ja tema õigusjärglane Venemaa on alati soovinud maailmas rahu juurutada, ütles tudengitest auditooriumile «sõjaajakirjanik» südamerahuga. Kui esimestel päevadel võis Kremli agenda seadmisest vaid ähmane aimdus olla, siis neljandal päeval polnud selles enam kahtlustki – olime sattunud propagandalaagrisse.

Meie, kaksteist Tartu Ülikooli ajakirjandustudengit, reisisime juuni algul õppejõudude Brit Laagi ja Signe Ivaskiga nädalaks Rootsi Uppsala Ülikooli, et õppida Põhjamaade vanimas ja ühes mainekamas ülikoolis, kuidas kajastada sõjakonflikte.

Ka kahel varasemal aastal on suvekoolis käsitletud valusaid, ent päevakajalisi teemasid – näiteks eelmisel aastal võeti fookusesse pagulaskriisi kajastamine. Selle aasta teema, sõjaajakirjandus, kõlas juba eos väga paljutõotavalt ning Uppsala Ülikooli Venemaa ja Euraasia uuringute instituudi abiprofessori Gregory Simonsi koostatud programm tundus põnev. Lõplik päevakava saabus aga osalejatele vaevu nädala jagu enne suvekooli sõitu. Seal oli esimest korda välja toodud ka nimi Vanessa Beeley, kelle esitluse pealkiri oli lakooniline: «Sõjaajakirjandus».

Rahuarmastav NSVL

«Täna kuulete esitlust, mis on lääne peavoolumeedia suhtes eriti kriitiline,» lausus peakorraldaja Simons kolmanda päeva hommikul. Kiire tausta-uuring näitas, et Vanessa Beeley on vabakutseline blogija, kelle tekste on avaldanud nii Sputnik kui ka Russia Today.

Meie ette astus Vanessa Beeley, keda Gregory Simons mitu korda Süüria konflikti eksperdiks nimetas. Beeley alustas oma ettekannet tasaselt ja monotoonselt, justkui oleks ta sama teksti juba mitukümmend korda esitanud.

Ükski närv ta kehas ei liikunud. Ometi lisas ta, et kui ta tavaliselt tunneb end esinedes halvasti, siis Uppsala Ülikoolis oli asi vastupidine: tal oli rõõm tudengitega rääkima tulla. Auditoorium vaikis.

Vanessa Beeley (54)
Suurbritannia blogija
2012. aastal alustas Lähis-Ida konfliktide kajastamist enda blogis «The wall will fall», kui külastas Palestiinat ja enda sõnul elas üles mitu Iisreali pommirünnakut.
Alates 2015. aastast on kajastanud Süüria konflikti ja on tuntud oma Bashar al-Assadi režiimi toetavate blogipostitustega.
Kirjutanud sissekandeid 9/11 terrorirünnakuga seotud vandenõuteooriatest. Beeley väidab, et 2015. aasta jaanuaris Pariisis korraldatud rünnak Charlie Hebdo toimetusele oli võltsoperatsioon, Beeley hinnangul juhivad Prantsusmaad sionistid.
Tema kirjutisi ja kaastöid on avaldanud 21st Century Wire, Mint Press, Russia Today, Spuntnik, Ron Paul Liberty Report.
Allikad: The Wall will fall, LinkedIn, Wikipedia

Ent esimene kahin käis auditooriumist läbi juba avaslaidide juures. Beeley kuvas seinale 1953. aastast pärit Nõukogude Liidu Ülemnõukogu ettepaneku keelustada igasugune sõjapropaganda.

Beeley tõi välja, kuidas NSVL tegi samasuguse ettepaneku ka 1957. aasta ÜRO peaassambleel. Seal hääletasid lääneriigid ettekandja hinnangul õilsa initsiatiivi julmade võtete edasikasutamiseks maha.

Seejärel teatas Beeley, et Nõukogude Liit ja tema õigusjärglane Venemaa on alati soovinud maailmas rahu juurutada.

Olime rabatud. Üks meist, Allan, tõusis püsti ja jalutas auditooriumist välja (ja tema ei jäänud viimaseks lahkujaks).

Ent Beeley ei lasknud ennast sellest üldse häirida ja jätkas. Ta avaldas tulist veendumust, et aprillis ei toimunud Doumas keemiarünnakut. «Keemiarünnaku lavastasid Valged Kiivrid,» korrutas ta. Seepeale hakkasid tõusma esimeste tudengite käed.

«Mille põhjal seda väidad?» küsis Henry, üks Tartu Ülikooli tudengeid. Beeley põhjendas, et oli kohapeal ja nägi, kuidas haiglasse tormanud Valged Kiivrid jätsid hiljem meediale mulje, et tegemist oli keemiarünnakuga, kuigi tema sõnul said kannatanud lihtsalt suitsukahjustusi.

«Pärast keemiarünnakut ei lastud kaks nädalat ühtegi ÜRO uurimiskomisjoni liiget Doumasse. Kuidas sina sinna said?» ei andnud Henry ettekandjale rahu.

«Kõik lasti kohapeale ja Süüria valitsusväed ei varjanud midagi,» väitis Beeley. «Aga raporti järgi tulistati neid ÜRO uurimiskomisjoni liikmeid, kes püüdsid piirkonda siseneda,» lausus Henry. «Mina seda ei näinud,» teatas Beeley resoluutselt. Ent nüüd oli näha, et Beeley näiline häirimatus hakkas murenema. Tema hääletoon muutus kriiskavamaks ja suhtlus agressiivsemaks.

Beeley väitel on Süüria terrorismis süüdi riigi «mõõdukas opositsioon», keda rahastab lääs. «Kas te ei tea, mida opositsioon rasedate naistega teeb? Kas te ei mõtle inimeste peale? Olen näinud, kuidas opositsioon neid autode vahel pooleks rebib,» pahvatas ta emotsionaalselt.

«Mina seda ei poolda, mina olen Süüria inimeste poolt.» Beeley kinnitas, et reisib Süüriasse iseseisvalt. Henry-Laur luges tagantjärele Huffington Posti artiklist, et Beeley käis Süürias ringi armee ja valitsusliikmete järelevalve all.

Arvamusest vormiti faktid

Beeley pani mängima video «Süüria terroristidest», kes lasevad õhku viiekorruselise hotellihoone. «Kust on see video pärit? Kes selle tegi?» küsis Uppsala Ülikooli tudeng Anna Marie. «See on mu hea sõbra filmitud,» vastas Beeley.

Anna Marie küsis sõbra nime. «Sel pole tähtsust. Kõik allikaviited on esitluse lõpus,» ei saanud Anna Marie küsimusele vastust.

«Kust see informatsioon pärineb,» küsis Anna Marie natukese aja pärast uuesti. «Laske mul esitlus lõpetada,» kärgatas ettekandja. Kui Anna Marie esitluse käigus ka kolmandat korda küsis, kust esitatu pärineb, sekkus peakorraldaja Simons.

Ta kinnitas, et saadab Beeley allikate nimekirja meilile. Nimekiri saabuski järgmisel päeval, kuid see ei olnud ammendav. Samuti saadeti meile pika palumise peale slaidid, kuid need ei kattunud loengus esitatutega. Kõige loosunglikumad slaidid (sh fotol oleva) kustutas Beeley ära.

Beeley esitluse vahele tehti kohvipaus, kus mõtisklesime omakeskis, kuhu me küll sattunud oleme. Euroopa tippülikoolis esineb propagandist! Arutasime ka seda, kuidas teravad küsimused paremini läbi suruda.

Ettekandja seadis kahtluse alla kõik suuremad rahvusvahelised organisatsioonid. Polnud mõtet viidata Human Rights Watchi raportitele, sest Beeley sõnul juhib seda juutide rahastatud ühendus Washingtoni Eliit.

«Ainuke suurem rahvusvaheline organisatsioon, kes pole veel löögi alla sattunud, on ÜRO,» arutles Henry. Pärast kohvipausi jõudis järg aga ka ÜROni. Vanessa Beeley väitis, et see organisatsioon on Venemaa vastane ja edendab kolme suurema partneri eesmärke. Ka suurte väljaannete refereerimisest polnud tolku, sest nii rahvusringhäälingud kui ka eralehed, nagu inglaste Guardian olevat valitsuste käepikendus.

Beeley meelsuses täielikult veendumiseks küsisime, kellele kuulub Krimm. «Teile teadmiseks, Krimmis toimusid vabad valimised, et Venemaaga liituda,» vastas ta. See kangutas eestlastel suud pärani ja tekitas täieliku vaikuse. Tagatipuks sai Beeley ülikoolilt sertifikaadi, mida ta uhkelt sotsiaalmeedias demonstreeris. Sellega tunnustas Uppsala Ülikool sisuliselt ettekandjat kui tõsiseltvõetavat eksperti.

Pärast sellist esitlust oli peaaegu kõigil Tartu Ülikooli tudengitel vererõhk kõrgel ja emotsioonid laes. Vanessa Beeley ega suvekooli peakorraldaja Gregory Simons ei soosinud ajakirjanduslike ja akadeemiliste põhimõtete järgimist. Puudus allikakriitilisus, ei soositud läbipaistvat teabevahetust ehk plaanitud akadeemilisteks aruteludeks ei antud aega.

Tartu tudengid boikottisid

Neljandal suveülikooli päeval tegi EBSi õppejõud Mari Kooskora oma esitluse lõppu harjutusülesande, kus palus kriitiliselt analüüsida suvekoolis kuuldut või nähtut. Selle teema valis Kooskora teadlikult, sest eelmise päeva esitlusest jäi palju pingeid õhku ja arutelu ei võimaldatud.

Enamik rühmi analüüsis Beeley esitlust. Kritiseeriti kas mõnd konkreetset seisukohta esitluses – näiteks üks rühm võttis ette Krimmi annekteerimise teema – või toodi välja üldisem probleem. Näiteks see, et Beeley esitlusest puudusid allikaviited või et seesugune avatud diskussiooni vältiv ettekanne ei sobi teadusasutusse.

Beeley viibis esitluste ajal auditooriumis. Kuna kriitikaalune hakkas ennast õigustama, muutusid arutelud kiirelt tuliseks. Paar tudengit panid diktofoni salvestama, et hiljem juhtunut tõendada.

«Ootan huviga kõiki viiteid. Kui ta [Beeley] esitleb meile informatsiooni ilma viideteta, siis...» jõudis Tartu Ülikooli tudeng Kadri öelda. «Kas ma võib sekkuda,» jätkas Beeley, «ma ei mõelnud neid asju välja. Sa saad oma viited.»

«Oleme suveülikoolis, akadeemilises keskkonnas, siin ei saa teha esitlust, kus ei ole viiteid,» jätkas Kadri. «Ta viitas Nõukogude Liidu Ülemnõukogu ettepanekule, see ei ole aktseptitav!» sekkus ka Tartu Ülikooli tudeng Kristel.

«Jah, kõik allikad ei olnud akadeemilised, aga mõni oli,» lausus peakorraldaja Simons. «Mõni allikas ei ole piisav,» ütles Tartu Ülikooli õppejõud Brit Laak. «Kas te [Tartu Ülikooli tudengid] ei saaks enda jutule filtrit peale panna? Olete kõigest tudengid,» asus Läti tudeng Beeleyt kaitsma.

Asi kulmineerus sellega, et Brit Laak pidi oma tudengite kaitseks välja astuma: «Ma isegi ei proovi oma tudengeid vaigistada, sest nemad seisavad ajakirjanduse põhiväärtuste eest. Õiguse eest küsida küsimusi ja saada faktidel põhinevat informatsiooni.»

Seepeale vastas Simons, et me ei räägi tudengite vaigistamisest, vaid konstruktiivsest dialoogist. Ometi oli ta varem käskinud ühel grupil, mille argumente esitasid kaks Tartu Ülikooli tudengit, auditooriumi eest lahkuda enne, kui üliõpilased oma presentatsiooniga lõpule jõudsid.

Grupp jäi aga kangekaelselt oma kohale. «Kurat küll, milline osa minu jutust arusaamatuks jäi,» käratas Simons seepeale.

Õhtul pidasime õppejõududega maha kriisikoosoleku. Otsustasime rahulolematuse näitamiseks kursuse viimast päeva boikottida. Seda tegid ka paljud EBSi üliõpilased.

Vaba päev andis aega toimunu analüüsimiseks. Üheskoos kursusele tagasi vaadates leidsime üha enam märke suvekooli kallutatusest. Päevakava, mis selgus osalejatele ja õppejõududele vahetult enne lennukile astumist, muutus ka kursuse vältel pidevalt. Peakorraldaja Gregory Simons asendas mitu arutelu ja grupitööd aja puuduse tõttu improviseeritud loengutega.

Lääne meedia paranoia

Teatud meelsus ja kallutatus oli sisse kirjutatud ka Simonsi koostatud kodutöösse, mille enne suvekooli saabumist tegime. Pidime analüüsima 7. aprillil Süürias Douma linnas toimunud väidetava keemiarünnaku kajastust.

Vaatluse alla tuli võtta Süüria uudisteagentuur SANA, üks suurem lääne meediakanal, Vene meediakanal ja koduriigi uudistekanal. Simons palus, et tudengid analüüsiksid kodus ettevalmistatud materjali propaganda tunnuste alusel ja tooksid võimalusel näiteid sündmustest ette ruttamisest.

Kui lääne meedias ilmunud esimesed välkuudised tuginesid NATO ja USA allikatele, siis neile vastanduma toodi hiljem avaldatud pikemad Sputniku ja Russia Today artiklid. Nii näitaski Uppsala Ülikooli professor, justkui oleks Venemaa ajakirjandus objektiivsem.

Ent ka peakorraldaja Gregory Simonsi enda väljaütlemised panid tudengeid kulme kergitama. Teine suvekooli päev algas Simonsi ettekandega «Massimeedia ja tänapäevane relvastatud konflikt».

Kogu Simonsi ettekanne oli üles ehitatud sellele, kuidas peavoolumeedia sõda kajastades varjab ja pehmendab infot. Seda ilmestas ta uudisteagentuuri AP salvestisega Iraagi sõja viimasest päevast, kui Ameerika väed vallutasid Bagdadi ja langetasid keskväljakul Saddam Husseini kuju.

«Kuju langetanud USA sõdurid kuulusid Ühendriikide luure keskagentuuri (CIA) psühholoogiliste operatsioonide väeüksuste ridadesse,» rääkis Simons allikatele viitamata.

Peale selle väitis ta, et videos nähtavad kohalikud olevat Ameerikasse põgenenud iraaklased, kes sõjapropaganda agentidena kodumaale saadeti ning nüüd selle salvestise tarvis taas Iraaki toodi.

Lugu ilmus ka Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaalis

Henry-Laur Allik, Mari Eesmaa, Laura Kalam, Kristel Kaljuvee, Liis Kass, Kadri Kuulpak, Henry Narits, Kadri Org, Annaliisa Post, Allan Rajavee, Virgo Siil, Liisa-Lotta Veiken

Tagasi üles