/nginx/o/2019/08/28/12507064t1h50de.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/06/19/7909867t1h34f9.jpg)
Ajaloolane Igor Kopõtin kaitseb täna doktoritööd, mis uuris vähemusrahvusi sõdadevahelisel perioodil Eesti sõjaväes.
Doktoritöö: vähemusrahvused polnud Pätsi-aegses Eesti sõjaväes teretulnud (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selgus, et kuigi Eesti sõjaväes käivitatud ajateenijate kasvatusprogrammid olid üpriski efektiivsed, ei suutnud nad oluliselt mõjutada vähemusrahvuste hoiakud mitmel objektiivsel põhjusel. Üheks tähtsamaks peeti Eestis tegutsenud vene koolide suutmatust õpetada noortele eesti keelt ja eesti meelt.
«Eesti sõjavägi täitis teiste institutsioonide kõrval Eesti rahvusriiklikus ülesehitustöös rahvuse kujundaja ja koolitaja rolli, milles ohvitseridele oli eraldatud rahva õpetaja sümboolne roll,» sõnas Igor Kopõtin ja lisas, et samal ajal jäi Eesti sõjavägi oma olemuselt tsiviilühiskonnast suletud ja eraldatud organisatsiooniks, mille liikmed tunnetasid end elitaarse kogukonnana.
«Eesti ohvitserkonnas levinud hoiakud olid rahvuskonservatiivset laadi ning Eesti ohvitserkonna rahvuskonservatiivne meelestatus sillutas teed Konstantin Pätsi autoritaarsele režiimile, võimaldades talle sõjaväe toetuse kindral Johan Laidoneri abil,» selgitas autor.
Seepärast ei olnud Kopõtini sõnul vähemusrahvused Eesti sõjaväes väga teretulnud. «Eesti sõjaväeteenistus pidi mitte rõhutama sõjaväelaste erinevustele, vaid neid hoopis tasandama, vormides ajateenijatest kuulekaid käsualuseid. See põhimõte kehtis ka vähemusrahvuste suhtes, kes pidid sõjaväeteenistuse lõppedes omandama nn riikliku meelsuse,» sõnas ta.
Võrreldes teiste riikide relvajõududega oli vähemusrahvuste protsent Eesti sõjaväes madal, mistõttu vähemusrahvuste lojaalsuse küsimus on olnud enne 1940. aastat teisejärguline. «Arvestades tollal kehtinud territoriaalset komplekteerimispõhimõtet, mille järgi koondusid Eesti riigi suhtes ükskõikse või lausa vaenuliku suhtumisega silma paistnud piiriäärsed venelased piirikatte väeosadesse, kus nad pidid sõja korral esimesena vastu pidama vaenlase löökidele, muutis vähemusrahvuste, eriti venelaste lojaalsuse küsimus aktuaalseks,» selgitas Kopõtin.
Töö käsitleb Eesti sõjaajalugu kultuuriteaduslikust ja sotsiaalpoliitilisest aspektist ja lähtub teoreetilisest arusaamast sõjaajaloo interdistsiplinaarsusest, mil sõjaajalugu ei saa olla pelgalt vaid lahingute detailide rohke kirjeldus. «Tänapäeva Eesti kaitsevägi on oma olemuselt reservarmee ja ühiskonna läbilõige, mistõttu peaks leidma selle suhestust tsiviilühiskonna, rahvusriigi ja oma rahvaga ning teha seda läbi ajalookogemuse,» selgitas autor töö aktuaalsust.
Doktoritöö "Rahvuslus ja lojaalsus Eesti sõjaväes aastatel 1918–1940 vähemusrahvuste näitel" kaitsmine toimub 19. juunil kell 12 Tallinna Ülikoolis (ruum M-648, Uus-Sadama tn 5). Töö juhendaja on TLÜ professor Karsten Brüggemann, oponendid Oulu Ülikooli professor Kari Alenius ja Tartu Ülikooli dotsent Kaarel Piirimäe. Doktoritöö täistekst on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.