Spetsialist: väärkoheldud laste pere rändas ühest kohast teise

Kas ja mil määral on täna avalikuks tulnud laste võika väärkohtlemise juhtumiga kursis sotsiaalministeerium?

Mina sain sellest juhtumist teada alles täna Eesti Ekspressis ilmunud artikli vahendusel. Nagu mu kolleegid ja ilmselt väga paljud teised inimesed, tundsin ka mina end sellest loost väga puudutatuna.

Väga raske on vastata, kuidas 21. sajandi Eestis sellised juhtumid veel võimalikud on, aga paraku on neid olnud läbi ajaloo ja me peame olema valmis selleks, et neid tuleb ka edaspidi.

Kõige arusaamatum on, kuidas nii võigas väärkohtlemine sai nõnda kaua kesta? Pere vanim laps on ju juba kuueaastane…

Selle juhtumi muudab eriti keerukaks asjaolu, et perekond rändas ühest omavalitsusest teise ja järelikult koostöö lastekaitsespetsialistide vahel ei toimi praegu nii hästi, et nad oleksid saanud varem sekkuda.

Kuidas oleks võimalik selliseid juhtumeid edaspidi vältida?

Tänase juhtumi näitel on kindlasti vajalik teha põhjalik analüüs, kuidas kõik täpselt toimus. On vaja välja selgitada, kes ja millal märkas, et lapsed on hädas, keda ta sellest teavitas ning mis siis edasi juhtus. Kuidas reageeris politsei, kuidas lastekaitsetöötajad?

Tuleb leida need kitsaskohad, kus ja miks info toppama jäi ning kus jäeti olulised sammud tegemata. Siis saab ka näha ja õppida, mida saab edaspidi paremini teha.

Riigi kapsaaeda saab ilmselt lükata selle, et oleme liiga palju keskendunud tagajärgedele. Pakume küll tuge vanemliku hoolitsuseta lastele, aga nende kodutuks jäämist saaks näiteks ennetada kas või pereõdede koduvisiitidega. Nõukogude ajal tegid pereõed pärast sünnitust regulaarselt visiite pere juurde, aga hiljem on see soiku jäänud. Samas on see väga hea võimalus juba varakult riskipered välja selgitada. Pereõde näeks, kus on vanematel probleemid – kellel on näiteks kas vaimsed probleemid või sõltuvushäired või kes ei tule kasvatamisega toime.

Väga oluline on ka vanematele laste kasvatamist puudutava hariduse tagamine. Paljudel juhtudel paistab välja, et kasvatamisega ei saa hakkama need vanemad, keda nende vanemad pole samuti osanud kasvatada. Siis hakkab muster korduma ja see oleks vaja katkestada, et sarnased probleemid ei kanduks edasi perest peresse.

Kindlasti oleks vaja palju tööd teha maakondlikul tasandil ning lastekaitsetöötajaid tuleb keeruliste juhtumite lahendamisel nõustada. Praegu vajab see süsteem veel kõvasti arendamist ja eks selge on ka see, et lastekaitsetöötajaid pole piisavalt.

Sotsiaalministeeriumil on valmimas lastega perede arengukava aastateks 2012-2020 ja sinna on paljud sellised ennetustegevused juba sisse kirjutatud. Nüüd on sinna vaja leida veel ressursid ja konkreetsed tegevusliinid.

Mida saab iga inimene nö rohujuure tasandil teha selleks, et me ei peaks tulevikus enam nii julmade juhtumite kohta kirjutama ja lugema?

Ma väga tahaks rõhutada märkamist. Lastekaitseseadus kohustab iga inimest abi vajavast lapsest teavitama.

Kui keegi märkab, et lapse olukord on kehv, tal on näiteks sinikad või ta paistab alatoidetud või on mingil muul põhjusel alust kahtlustada väärkohtlemist, siis tuleks sellest kindlasti teada anda kas politseile või lastekaitsele. Eraldi tahan kindlasti rõhutada lasteabitelefonile 116 111 helistamise võimalust, kus saab paluda ka anonüümsust.

Lasteabitelefon toimib nii, et kui tuleb teade abi vajava lapse kohta, siis kõne vastu võtnud inimene annab info edasi omavalitsusele, kelle piirkonnas laps elab ning siis hakatakse juhtumiga tegelema.