/nginx/o/2018/06/04/7883953t1h86af.jpg)
Tartu lähedale tselluloositehast kavandavad ärimehed pakkusid välja tehase uue asukoha. Ükski seni tehasele vastuseisu põhjustanud argument ei saanud lahendust.
Kui Tartu lähedale Vorbusele – vähemalt selline mulje oli kuid kestnud aruteludest jäänud – kavandatav miljard eurot maksev tselluloositehas oleks asunud Emajõe vahetus läheduses, tehasest lähedal olnuks nii raudtee kui ka maanteed, siis tehase projekti vedava Est-For Investi juhatuse liikmete Aadu Polli ja Margus Kohava uus idee ajas eile pildi väga palju segasemaks. Tehas peab tulema otse metsa, kirjutasid nad.
«Me ei ole kunagi soovinud tehast Vorbusele rajada,» ütles Kohava eile Tartu Postimehele. Märtsis Tartu volikogu eriistungil kinnitas tema kolleeg Polli, et kui sellesse kohta (arutelude põhjal jäi mulje, et koht on Vorbuse) ei saa, siis tehast ei tule. Sama kinnitas Kohava märtsi lõpus Eesti Maaülikooli tudengite ees esinedes. Kuid eilses Eesti Päevalehes arvamusloo avaldanud Kohava ja Polli kirjutasid:
«Planeerimist alustades võiks võimalike asukohtade seast kohe välja võtta kõik paigad, mis on Tartu kesklinnale lähemal kui 10 kilomeetrit. Kui unistada, siis ühest asukohast Tabiverest läänes, metsamaade keskel. Tartu linnasüdamest oleks asukoht linnulennult 21 kilomeetri kaugusel. Seal paksu metsa sees ei oleks tehas tartlastele tajutav ega nähtav. Asukoht võimaldaks hajutada veokite liiklust põhja, lääne ja lõuna suunast. Tänu raudteele saaks vähendada liikluskoormust maanteedel. Kui mõjude, sh keskkonna- ja sotsiaalse mõju hindamise tulemused seda võimaldavad, sooviksime, et tehas asuks Tabivere metsade keskel.»
/nginx/o/2018/06/04/7883957t1hcb31.jpg)
Loo juures oli skeem, millelt võis välja lugeda, et tehase uus asukoht võiks asuda Tabiverest kuus kilomeetrit läänes, Tartust 21 kilomeetri kaugusel ja Emajõest 9 kilomeetri kaugusel.
Kaardi mõõtkavad ei klappinud, aga seda võib pidada ka oskamatu arvutigraafiku käekirjaks. Otsides kaardil kohta üheksa kilomeetrit Emajõest ja kuus kilomeetrit Tabiverest läänes, seda ei leia.
/nginx/o/2018/06/04/7883954t1hf34a.jpg)
Koogi küla on Tabiverest kuus kilomeetrit läänes, aga Emajõest jääb külani 15 kilomeetrit. Koogist viis kilomeetrit lõunas on metsas punktid, kust on üheksa kilomeetrit Emajõeni, aga need ei asu enam Tabiverest otse läänes.
Pärast seda, kui mai keskel kogunesid Tartus tuhanded inimesed Emajõe kallastele, et kavandatava tehase vastu protesti avaldada, ja samal üritusel kinnistus rahvalikus kõnepruugis sõna «tselluliiditehas», hakkas poliitilises ladvikus seni märkamatult edasi tiksunud tehase riikliku eriplaneeringu küsimus järsku levima nagu paha hais.
Kõigi kolme valitsuserakonna tipp-poliitikud tulid eelmisel nädalal üksteise võidu välja seisukohaga, et tehase riiklik eriplaneering tuleb üle vaadata, sest kohalike elanike vastuseisu tõttu pole sellega võimalik edasi minna. Küsimus peaks tulema arutlusele valitsuse selle nädala istungil.
Raske öelda, kumb jõudis Tabiverre sel hommikul enne: kas nädalaid oodatud esimene korralik suvevihm või uudis, et tselluloositehase asukoht on nihkumas mõnesaja meetri kaugusele tabiverelaste maasikapeenardest.
Aedades on murud niidetud, katused on uued, maju on viimasel kümnendil värvitud. Tundub, et inimesed armastavad seda kohta. Värske vihm on toonud esile varasuve eriti meeldivalt lõhnava palge.
Tabivere on tulevase tehase asukohast idas, seega allatuult. Tehase hais oleks Tabiveres kohal, kui lõhnahäiring – nagu Polli ja Kohava seda nähtust nimetavad – peaks uues tehases tekkima.
«Ülemus ütles, et saad tööd,» ütles Tabivere keskel trimmeriga valla muruplatse hooldav Enn Põldmaa (56) – endine metsavaht, kes on olnud ametis Kursi metskonnas ning nüüd elab endises metsavahikohas.
«Kui aga see vesi vastu peab,» lisas ta. «Et jõge nässu ei keeraks.»
Hariduselt loomatohter, aga ei ole seda ametit ammu pidanud: «Kus neid loomi enam, ainult kassid on jäänud.»
«Mul on kümme aastat pensionini, mul on 17 hammast suus, võrdlesin end ühe tuttava loomaarstiga. Tal on 22!» viipab ta rõõmsalt ja tõmbab trimmerile uuesti hääled sisse.
Ta on poolt.
«Mina olen vastu, mis seal vahet, Tartu või Tabivere? Eestimaa on üks. Suur Peipsi järv läheb ju hukka!» ütleb Arno Õunapuu (67). Ta istub hiljuti üle võõbatud traktori T-16 roolis, kastis murutrimmer.
«Õnneks läks jahedamaks, nüüd on mul kergem,» sõnab ta, lubades kohe tööga pihta hakata.
Ta oli vanasti farmilukksepp ja mäletab aega, mil Koogi oli Eesti NSVs tulipunkt. See oli ka ainumas kord, kui see muidu ääremaa staatuses asula avalikult esil oli. Seal oli sea- ja sõrataudi kolle. Väidetavalt.
«Loomadele anti praaka, see oli kuum. Hakkasid suust vahtu välja ajama, kas see oli põletusest või tõesti nakkushaigus, seda keegi teada ei saanud.»
Buss sõitis külast mööda kõrvalisi teid pidi. Koogil oli karantiin. Ümbruskonna koolide uste ees olid formaliinimatid, et lapsed ei nakatuks. See oli 1980ndate algus.
«Jüri Ratas on ümmargune nagu ratas, samamoodi EKRE nagu nad kõik. Keegi millegi eest ei vastuta, aga valitsus peaks ju vastutama.»
Arno poeg ja tütar on Soomes. Sinna on maja ostetud, lapsed räägivad soome keelt. «Nad käivad siin küll, aga ei nad enam tagasi tule. Ära seda minu maja pildista, see on nii kole!» Maja on ilus, Pätsu ajal ehitatud. Kollane värv pisut pleekinud, aga kes seda ikka märkab.
Arno on vastu.
Uus tehase asukoht kusagil Koogi lähedal tekitab hulga küsimusi. Esiteks vesi. Koogil on paisutatud Laeva jõgi ja sellele kümne aasta eest ehitatud KIKi toel kalatrepp. Paisjärve keskel suure kivi peal peesitab pardiema nelja pojaga, aga märgates inimeste lähenemist, võtab pojad enda järele rivvi ja ujub taimede vahele peitu.
Suur Kaukaasia lambakoer mätsutab suus erkoranži palli. Majad on remonditud, aedades lokkavad lilled. Ainult vana Koogi mõisahoone, Charlottenhof, nagu endised omanikud seda tavatsesid kutsuda, seisab tühjade aknaavadega, hoone teepoolses seinas manitseb silt, et majja sisse ega selle ümbrusse ei tasu tikkuda.
Tartu Ülikooli maastikuökoloogia professor Ülo Mander ütleb: «See on (Margus) Kohava vana idee. Emajõe seisukohast ei muuda see midagi. Koogi küla läbiv Laeva jõgi on kraav. Kui riik ehitab infrastruktuuri, millest nad ilmselt ei taandu, siis see tähendab kohutavalt palju suuremalt kulutust. Laeva jõe veest ei piisa. Nad peavad ehitama tohutu torujuhtme Emajõest ja tohutu torujuhtme, et heitvesi Emajõkke juhtida.»
Manderi sõnul on see Polli ja Kohava avaldus kui appikarje. «Jüri Raidla (Est-Fori nõustav vandeadvokaat, üks riigireformi algatajaid) on kahvlis, valitsus on kahvlis. Keegi ei taha tunnistada, et see on uisapäisa tehtud,» ütles ta.
«Seal (Koogi metsas) ei ole elektriliine, kui nad hakkavad elektrit tootma ja seda võrkudesse müüma, see tähendab tohutu elektriliini ehitamist. Teede ehitamine – 700 metsaveoautot ööpäevas – kuidas see on teostatav? Ma ei tea,» ütles Mander.
«Ma ei arva esialgu midagi,» ütleb Jüri Küpar. Tema maja, millesse ta perega 2011. aastal kolis, on mõni kilomeeter Tabiverest ja mõni kilomeeter Koogi külast.
Ta töötab Harvesteri peal ja on olnud aegu, mil tuleb kolm-neli kuud järjest kodus passida, sest tööd ei ole. Kui tuleks tehas, oleks tal rohkem tööd, kindel see. Maja on valmis, ainult saun veel vaja kohendada.
Aia taga limpsavad keelt kaks koera, üks tõeline õuevalvur, kes siiski nii leebe, et valmis külalise kohe üle lakkuma.
Küpar muutub mõtlikuks hetkel, kui mainida 700 metsaveokit ööpäevas. «Siis oleks kindlasti vaja kergliiklusteed, muidu Tabiverre ei saa.»
Veel enne Koogit on õu, mille hoovis peaaegu valmis palkmaja, mille sees kolgib Toomas Haidak. Päästeametnik, kes sisustab oma vabu päevi tööga ehitustel. «Eile oli selline väljakutse, et kuskilt tõuseb pilv, minge vaadake. Traktor oli põllul ja tolm lendas. Inimesed on liiga hoolsad.»
/nginx/o/2018/06/04/7883956t1hcb92.jpg)
Ta on vastu. «Ma olen kalamees, ma ei saa lubada, et Emajõgi ära rikutakse.»
Koogi mõisa kõrval on Roosi talu, mille oapeenarde vahelt tõuseb püsti Arli Tintson. Punane kass Miška tuleb ka välja ja nühib end innukalt vastu külaliste jalgu.
Peretütar, aastane, magab toas. Pere on siin Koogil elanud kaks aastat. Nad tahtsid kohta linna lähedal (kuni 20 kilomeetrit, aga lõpuks sai ikka 30), vana talumaja, mitte mingil juhul uusarendust.
«Ma ei arva sellest tehasest mitte midagi head,» ütleb Tintson. Teda ei veena jutt, et 200 töötajat saab tehases 3000 eurot palka – «Mu mees on hoopis teise valdkonna peal, käib linnas tööl.»
Ta ise on ametilt juuksur ega vaimustu ideest, et tehasetööliste juuksurisalong võiks olla tema äri Koogi külas. «Neid on nii vähe!»
/nginx/o/2018/06/04/7883955t1ha212.jpg)
90-aastane Anette Trink vaatab oma korteri aknast välja ja ütleb: «Eks see tehas ole ikka millegi poolest kasulik ka!»
«Äkki teevad meile sinna kuuride taha, seal on suur plats. Aga vist ikka mitte, neil on veel suuremat vaja.»
Ainsad ilma katuseta majad Koogi külas on endised suurmajandi laudad. Aga kui tehas koledasti haiseb? «Eks see ikka õhku läheb,» ütleb Anette. «Mind see ei häiri.»
Puidurafineerimistehast plaaniva Est-For Investi juhatuse liikmed Aadu Polli ja Margus Kohava näevad tehase asukohana metsa Tabivere lähedal. Tartu linnapead Urmas Klaasi Kohava ja Polli jutt siiski ei veena ning tema sõnum on endiselt selge: tehase rajamise riiklik eriplaneering tuleb lõpetada.
«See pole sisuline tegelemine teemaga, vaid nahaalne PR-trikk,» põrutas Klaas. «Kõik probleemid, mis teadlased on väga selgelt sõnastanud, võimalikud riskid Emajõele ja Peipsile järvele ning välisõhu kvaliteedile – need ei kao sellega kusagile, kui tehas üritatakse kümme kilomeetrit (võrreldes seni tehase võimaliku asukohana jutuks olnud Vorbusega – toim) eemale metsa ära peita.»
Urmas Klaas rõhutas, et Tartumaa omavalitsuste liit (Tartu vald sealhulgas), Tartu linnavolikogu ja Tartu linnavalitsus on väga selgelt välja öelnud, et eriplaneering tuleb lõpetada. Linnapea lisas, et keskkonnariskide mõttes pole midagi muutunud: tehas võtaks ikka vett Emajõest ja laseks reostuse Emajõkke. See on aga vastuolus veedirektiiviga, mille järgi on Eestil kohustus Emajõe ja Peipsi järve seisund 2027. aastaks heaks muuta.
«Ka haisuhäiringute teema jääb endiselt üles, sest Äänekoski näite põhjal võib ka 50 kilomeetri kaugusel neid esineda. Koormus keskkonnale ei muutu ning tegelikult jääb selle plaani järgi ju kõik samaks,» ütles Klaas.
Kaspar Koort, Tartu Postimees
-
Loo autor elab tehase uuest plaanitavast asukohast 16 kilomeetri kaugusel.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/10/7395781t1hf37e.jpg)