Seadus tundeid ei tunnista: ettevaatamatusest hukkunud lapse ema läheb kohtu alla (5)

See lugu võiks ju muidugi tekitada tõsise kriitikalaviini ema suhtes, kel polnud tervelt tunni vältel aimugi, millega tema kolmeaastane laps tegeleb. Kuid uurimismaterjalide andmetel sel ajal, kui väikemees algul mängis talu mänguväljakul, siis aga sammus paarikümne meetri kaugusel voolava jõe äärde, kus libastus ja kukkus vette, ema ei maganud mitte peatäit välja ega pannud lustlikult pidu, vaid tegeles teiste laste ja majapidamistöödega.

Leidis aset kohutav tragöödia. Väike laps hukkus. Vaieldamatult lasub süü vanematel, kes nii seadusi kui ka puhtalt inimlikke tavasid mööda on kohustatud jälgima veel abituid lapsi ning kaitsma neid kõikvõimalike hädade ja ohtude eest. Ent vaatame asja ka teiselt poolt.

Küllap on paljud lugejad kokku puutunud olukorraga, kus nad ei ole mitte tunniks, vaid kõigest minutikeseks lapse silmist lasknud, see aga on selle ajaga jõudnud juba vanemast piisavalt kaugele, kus ta vähemalt hüpoteetiliselt võiks sattuda auto ette.

Nüüd aga kujutagem ette, et kõik niisugused vanemate eksimused jõuavad kohtu ette. Selle konkreetse ema, kelle lugu tekitas nii suure tunnetetormi, saatus on tänaseks jõudnud kohtu kätte. Ta on juba niigi karistada saanud sellega, et nutab kogu järgneva elu last taga ja süüdistab ennast tema surmas. Aga lähemal ajal ootab teda ees uus katsumuste ring lõputute ülekuulamiste, tunnistuste ülekontrollimise, poolte seisukohtade esitamise, ootamise ja otsuse teatavaks tegemise kujul. Kordame üle: uurimisega on selgunud, et ajal, mil laps viibis üksinda väljas, ei pannud ema pidu ega elanud muul moel kõlvatut elu, vaid tegeles teiste laste ja majapidamisega, kuna laste isa oli sel ajal tööl.

Kas see pole mitte liialt karm saatus ühele õnnetule naisele? Teema on muidugi delikaatne, kuid sellega luuakse pretsedent, mistõttu me pöördusime erinevate instantside poole, et välja selgitada, kuidas suhtuvad laste ja õigussüsteemiga kokku puutuvad asjatundjad seadusetähe nii kuiva ja emotsioonidest vabastatud järgimisse.

Kommentaarisooviga pöördusime justiitsministeeriumi, siseministeeriumi, riigikogu õiguskomisjoni, lastekaitse liidu, õiguskantsleri ja advokatuuri poole.

Nagu oligi oodata, keeldusid kõigi institutsioonide esindajad (peale siseministeeriumi, kel ei leidunud üldse aega meie küsimusele vastata) põhimõtteliselt konkreetset juhtumit kommenteerimast, osutades asjaolule, et kohtuprotsess pole veel lõppenud, mistõttu midagi ei saa ka öelda. Eestis inimõiguste järgimise eest vastutama pandud isiku kommunikatsioonijuht Janek Luts sõnas, et õiguskantsler ei anna üldse kohtu otsustele hinnanguid.

Advokatuuri nimel vastas meile avalikkusega suhtlev agentuur Akkadian: «Peame sellises võtmes teema käsitlemist ebaeetiliseks. Traagilise sündmuse asjaolud selgitatakse kohtumenetluses välja ja sellest sõltub, kas süüdistus esitati põhjendatult või mitte.

Ajakirjanduslik spekuleerimine ainult suurendab asjassepuutuvate isikute kannatusi, milleks puudub põhjendatud avalik huvi.»

Justiitsministeeriumi pressiesindaja Kristin Rammus tuletas meelde, et perekonnaseaduse järgi tähendab vanemale kuuluv lapse isikuhooldusõigus vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. «Seega loomulikult on vanemal kohustus muu hulgas oma last kaitsta ja jälgida, et ta ei satuks ohtlikku olukorda. Seejuures peavad vanemad arvestama ka lapse vanuse ja arengutasemega,» lisas ta.

Justiitsministeeriumi pressiesindaja täpsustas, et nii surma põhjustamine ettevaatamatusest kui ka ohtu asetamine on karistatavad teod, mille puhul menetlejal on kohustus kriminaalmenetlust alustada. «Kuidas menetlus kulgeb ning millise otsuseni jõutakse, oleneb konkreetsetest asjaoludest,» lausus ta.

Lastekaitse liidu kommunikatsioonijuht Grete Landson sõnas: «Kahtlemata on lapse kaotus õnnetusjuhtumi tõttu üks suuremaid õnnetusi, mis perele osaks võib saada. Perekonnaseaduse ja lastekaitseseaduse kohaselt vastutavad lapse heaolu eest eeskätt tema vanemad.»

Ta lisas, et kriminaalmenetluse alustamise ja selle kohtuni toimetamise üle otsustamine on politsei ja prokuratuuri pädevuses, õigust mõistab Eesti Vabariigis aga kohus.

Oma arvamuse esitas ka riigikogu õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid. «Isiku surma kui eriti raske tagajärje põhjustamine võib toimuda kas tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu. Mõlemal juhul on tegemist kriminaalkorras karistatava teoga ja nii see peabki olema. Erinev on vaid kuriteo subjektiivse külje ühe elemendi – süü – vorm ja sellest tulenevalt ka vastutuse määr (karistuse raskus). Tahtlus võib esineda kas otseses või kaudses vormis, ettevaatamatus aga kergemeelsuse või hooletuse vormis. Antud juhul on ajakirjanduses avaldatu põhjal küsimus selles, kas lapsevanem on toime pannud kuritegeliku hooletuse, mis tõi kaasa eriti raske tagajärje, lapse surma. Mina ega teegi teine veel seda ei tea ega saa ka kommenteerida.»

Karilaid selgitas, et kuritegelik hooletus tähendab sisuliselt seda, et isik peab mõistlikult ette nägema kahjuliku või ohtliku tagajärje saabumist ja tegema kõik endast oleneva selle ärahoidmiseks, kuid hooletusest või tähelepanematusest sellise tagajärje saabumist ette ei näinud ja selle ärahoidmiseks vajalikul viisil ei tegutsenud. «Kohus tugineb asjas kogutud konkreetsetele tõenditele ning teeb õiglase lahendi, kas isik on süüdi või mitte. Kohtuväliselt ei ole kellelgi õigust ega võimalust anda õiguslikku hinnangut kohtu ainupädevusse kuuluvates küsimustes. Seetõttu pole ka konkreetset kaasust võimalik kommenteerida ega selle suhtes hinnanguid anda,» ütles õiguskomisjoni esimees.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane