:format(webp)/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
Kui tavaliselt on Eestimaa mõisate sisustus hävinenud või paremal juhu lihtsalt laiali tassitud, siis von Nolckenitele kuulunud Alatskivi lossi väärtuslikum kraam jõudis 1925. aastaks Saksamaale ning pärast ligi sajandit võõrsil leidis osa lossi algupärasest sisustusest tee koju tagasi.
Tellijale
Revolutsioon, baltisakslased ja Eesti iseseisvumine ehk kuidas Alatskivi lossi mööbel koju tagasi jõudis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Alguse sai see lugu sellest, et taastasime von Nolckenite vapi, millelt olid lõvi ja kotkas kirvega maha löödud. Marmorist vapi avamisüritusel kuulsin täiesti juhuslikult, kuidas minu kõrval mees ja naine omavahel arutasid, et näe, ongi kolm nelki vapi peal. Külalistega vesteldes selgus, et tegu on lossi kunagiste omanike von Nolckenite lähedaste sõpradega,» räägib Alatskivi lossi eelmine perenaine Külli Must.
Selgus, et üks neist arutajatest, proua Margot Wolf on elanud aastaid Lõuna-Saksamaal, Müncheni lähedal asuvas Pöringi lossis, mille von Nolckenid pärast Eestist lahkumist endale ostsid. Samas lossis asus ka märkimisväärne hulk von Nolckenitele Eestis kuulunud mõisatest pärit mööblit, lauahõbedat, maale, portselani, kirju ja dokumente.
«Wolfide perekond viis mind kokku von Nolckenite järeltulija, 70-aastase Michael von Brauniga,» meenutab Must. «Rääkisime umbes pool tundi telefonitsi tema esivanemate Eestist lahkumisest ja ajaloo keerdkäikudest ning lõpuks nutsime mõlemad teine teisel pool toru otsas. Leppisime kokku, et härra Braun tuleb kolme kuu pärast Eestisse, aga kui oma kabinetis arvuti lahti tegin, oli ta juba kirjutanud, et saabub esimesel võimalusel. Kui ta siis nädalapäevad hiljem nägi, kuidas me restaureeritud lossis tema perekonna ajalugu eksponeerime, kutsus ta mind Pöringi lossi külla.»
Seal nägi Must esimest korda mööblit, mis oli kunagi kaunistanud Alatskivi saale. «Mulle oli seni ainult vanadel fotodel eksisteerinud asjade oma silmaga nägemine ja nende äratundmine täiesti superkogemus.»
Kirsina tordil majutati Must tuppa, kus keset raamatukappe seisid von Nolckenite sugulasele, aastatel 1740–1741 Venemaa peaministri ametit pidanud krahv Burchard Christoph von Münnichile kuulunud kirjutuslaud ja kullatud nahkkattega tugitool. «Võite siis arvata, et selliste kultuuriväärtuste vahel mul und ei tulnud. Ent kõigest hoolimata ütlesin toona – ja leian seda ka praegu –, et pole tähtis, kus need asjad asuvad. Kõige olulisem on, et sellised väärtused säiliksid.»
Kui Pöringi lossi viimane elanik 2005. aastal suri, otsustasid tema pärijad hoone tükkis mööbli ja maalidega maha müüa. Alatskivi loss soovis küll osa sellest ära osta, ent pärijad polnud nõus kogu poolitama. Nii tunduski, et kõik pannakse oksjonile ja võimalus osa Alatskivi algupärasest sisustusest tagasi saada on igaveseks kadunud.
Ent elu pakub vahel üllatusi. Kõnealusel juhul Ida-Preisi muuseumi näol, mis jõudis pärast läbirääkimisi pärijatega nendega kokkuleppele, et oksjonile panemise asemel kingitakse asjad hoopis muuseumile ja mõned neist jõuavad ka tagasi Eestisse.
«Esimest korda Pöringis olles tekkis meil tunne, nagu kaevaks kulda. Kuna lossil oli juba uus omanik, jäi meile umbes 400 eseme äravedamiseks vaid paar päeva. Palkasime transpordiks firma, mis muidu oleks pidanud nende asjade oksjoni korraldama. Kuna neil parasjagu tööd polnud, vedasid kaks suurt veoautot need asjad hoopis Saksamaa teise otsa, meie muuseumi, et saaksime teha baltisakslastest kõneleva näituse,» ütleb Ida-Preisi muuseumis baltisaksa temaatikaga tegelev Eike Eckert.