Video: kuidas sõidab Halfbike ehk täiskasvanutele mõeldud kolmerattaline?

Halfbike ei ole mõne suure rattafirma toodang, vaid noorte Bulgaaria arhitektide Martin Angelovi ja Mihail Klenovi mõttetöö vili. Kummuli S-tähte meenutava kujuni jõudmine ei käinud neil kergelt: alguses saagisid nad tavalisel velol esiosa maha, kinnitasid sinna pooliku rula ja keerasid siis tagumise ratta sõidusuunda.

Sellest veidi arenenum oli Halfbike’i versioon 1, mille tagumised rattad olid tiba suuremad, ent mille juht võis lenksu asemel kätte võtta pidurilingiga varustatud luuavarre. Pärast aastaid kestnud «jalgratta leiutamist» jõudsid noored arhitektid siugjalt voogavate vormideni, mida võime näha ka loo peakangelanna Halfbike 2 juures.

Paraku on põhimõttekindlad mehed toonud ilu altarile ohvriks sõidumugavuse. Kui tavalise ratta puhul tuleb ikka lenksu keerata, siis esiveolisel Halfbike’il teeb kett selle võimatuks ja nii käibki suuna muutmine kallutades. Muidugi, fotograafile poseerides püsib Halfbike oma kolme ratta ja «tagasillas» olevate vedrude tõttu kenasti püsti. Aga vat nii pea, kui jala pedaalile panete, hakkab ratas teie all ümber vajuma. Ja siis ei saa enam loota nendele vedrudele, vaid tuleb ise olla alfaemane või -isane ja tasakaalu hoidmisega hakkama saada.

Selle kõige tõttu on esimest korda elus Halfbike’i proovijate katsetused maksimaalselt meetri-pooleteistkümne pikkused ja siinkirjutajal kulus rattaga sõitma õppimiseks tunnike-paar. Ja kuigi õige pea hakkasin Halfbike’iga paari kilomeetri kaugusel kontoris käima, püsis ka nädalate möödudes tunne, et tavaline jalgratas on harjumuspärasem ning seega ka mugavam ja kiirem.

Kuigi vineerist ja alumiiniumist «Poolratas» on oma 8,5 kilogrammiga suhteliselt kerge, püsib sihtkohta jõudes ikkagi tunne, nagu oleks kõvasti trenni tehtud. Põhjuseid on siin neli: esiteks pole Halfbike’il sadulat ja see annab meeldiva koormuse jalgadele. Teiseks nõuab ratas rammu ka kätelt, sest vastavalt väntamisele kalduva sõiduvahendi trajektoori tuleb pidevalt lenksuga korrigeerida. Kolmandaks olete ju lenksu taga püsti – no umbes sama moodi nagu joostes – ja see tähendab maanteerattaga võrreldes palju suuremat tuuletakistust. Neljas põhjus on veeretakistus. Seda tekitavad pigem maastikurattale omased laiad rehvid, mida ei saa väikese diameetri ja Tallinna kuumaastiku tõttu täis pumbata.

Kummaline on see, et kõikidest vigadest hoolimata on Halfbike populaarne, sest kui loojad tahtsid Kickstarteri abil koguda tootmise jaoks 50 000 dollarit, said nad hoopis miljoni. Ilmselt võlusid annetajaid päikeselised videod, kus ilusad inimesed tegid laiadel promenaadidel efektseid kaari või kihutasid lampide vilkudes läbi lämbe vahemerelise öö...

Mis puudutab mehise mänguasja maksumust, siis võrreldes teise täisealisele sobiva kolmerattalise ehk Morgan 3 Wheeleri 40 000-eurose hinnaga, on Halfbike saadaval suisa kommiraha eest. Vaid 500 eurot (+ postikulu) ja juba panevadki tublid bulgaarlased saadetise Eesti poole teele. Meie märjas ja pimedas kliimas on tungivalt soovituslik osta juurde ka lisavarustus – pelgalt 30 euro eest saab kaasa nii porilauad kui ka tuled.

Nagu loo alguses mainitud, saate täiesti tasuta kaaskodanike hämmastunud pilgud, ja seda absoluutselt kõikjal, kuhu ilmute. Äge on see, et julgemad proovivad ka sõitmist (mis lõpeb alati ohtrate äpardustega), aga erinevalt eksootilisest sportautost võite seda lõbu neile täie südamerahuga lubada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et hoolimata Halfbike’i orienteeritusest lõbusõitudele on temaga võimalik ka Tallinnas paari-kolme kilomeetri kaugusel tööl käia. Jah, pikapeale kipub ära tüütama väntamisega kaasnev kõikumine, sest vänderdamist tuleb lenksuga kompenseerida ja seetõttu on sõidutunnetus ujuv ja ebakonkreetne. Kui see ujuvus mitme nädala möödudes lõpuks selgeks ja omaks saab, on Halfbike täitsa sõidetav kolmerattaline. Aga siis tuleb üle saada pealinna liigkõrgetest äärekividest ja mõte läheb paratamatult sellele, et tõeliselt kodus tunneb Halfbike end ikkagi Euroopa siledatel ja laiadel teedel.