Poseidoni kaasosaline andis mõrvapaigas detailse ülestunnistuse

Tänavaröövli taustaga Siim Turta (24), kes alaealisena vanalinnas Norra turisti röövimise eest viieks aastaks vangi pandi, oli Poseidonis askeldanud meestest noorim ja väikseima mõjuvõimuga.

Ülejäänud kolm meest olid Turtast üle kümne aasta vanemad. Ööklubi omanik, 1979. aastal sündinud Erik Kruusimägi ning 1965. aastal sündinud Eduard Pavljutšenko on varem kandnud karistust ka inimese tapmise eest.

Pärast vahistamist möödunud suvel tegi Turta puhtsüdamliku ülestunnistuse, et halvast loost kergemini pääseda. Uurijad leidsid, et noormees tuleks ka sündmuspaikadesse kohale viia.

Täna mängiti kohtus ette tundidepikkuseid videolinte, kus Turta andis politseile maha põlenud klubis ja Viljandimaa talukompleksis üksikasjaliku tunnistuse. Turta oli oma ülestunnistuses järjepidev: põhilised detailid kordusid üha uuesti ja uuesti.

Enne mõrvaööd mullu 16. jaanuaril tähistati klubis Poseidon Erik Kruusimäe sünnipäeva. Nagu eilegi räägitud, liiguti sealt mingi hetk ühte salajasse pokkeriklubisse, kus Turta nägi esimest korda allilmategelasi Merimaad ja Permanovi. Mängiti pokkerit, õhku tekkis mingi konflikt, ent millest, Turta ei mäletanud.

Mindi tagasi Poseidonisse, kuhu saabusid ka veidi aja pärast Merimaa ja Permanov, kes pidid tulema kokaiiniga. Laual oli ka kaks pooleliitrist Lauaviina.

Millegipärast muututi närviliseks, noorem vendadest Sten lõi diivanil Permanovi, Merimaa küsis, mille eest, Sten vastanud, et mitte millegi eest. Järgnes lõputu peksmine, kus olid mängus redelid, nukid, golfikepid, hiljem ka relv ja nuga. Midagi rääkisid vennad sellest, kas kättemaks järgneb või ei.

Järgmine hetk olid maas pikali Permanov ja Merimaa, ikka elus. «Sergei oli endiselt elus, oli kuulda mingeid hääli,» jutustas Turta.

Vennad käisid Turta tunnistuse järgi mehi korduvalt maas pussitamas. «Ma otseselt ei näinud seda, millal pussitamine oli, nad kummardasid alla, ma ei suutnud seda vaadata.» Erik ulatas noa ja ütles, et mine löö ka. «Ma ei suutnud seda teha ja siis ta ütles, et mine pese see nuga puhtaks siis,» lausus Turta, kes nii ka toimis.

Pärast pussitamist võtsid vennad särgid seljast, nende seljad olid täis tätoveeritud. Erik leidis, et kõrvalruumis maganud meest ei saa ka ellu jätta, kuna too võis midagi kuulda, see idee siiski toetust ei leidnud. «Sten ütles, et mine lõika siis tema kõri läbi. Ma toetasin Steni, et see asi on üle igasuguse piiri läinud,» kõneles Turta.

Järgmine hetk suikus Turta ööklubis viivuks unne. Surnud mehed vedelesid maas.

Sealt edasi jutustas Turta, kuidas keegi tuttav klubisse järgmine päev tuli, kuid teda tagaruumi ei lastud, kus laibad olid.

Järgnes kibekiire jälgede peitmine: värviti klubi põrandaid, kuulid visati merre. Laibad mässiti rohelistesse prügikottidesse, ühe laiba ümber oli punane kangas, otstes olid sangad tõstmiseks. Päevasel ajal veeti surnukehad Kruusimägede maakoju Viljandimaal Sepa-Aadu talus.

Teises sündmuspaigas näitas Turta rohtu kasvanud talukompleksi õuel kõndides, kuhu otsustati lõpuks laibad matta – sauna alla. Auk kaevati sügav – lõuani. Ühe laiba tundis ta roosade bokserite järgi ära.

«Mis järjekorras need laibad peaks augus olema?» küsis uurija videos. «Esimesena peaks olema Permanov, seejärel Merimaa.»

«Väga vastik hais oli, tahtsin oksendada,» kirjeldas Turta. «Mis hais see oli?» - «Laibahais.» «Kas mulda ka üle jäi?» - «Tagaõues peaks olema.»

Kaasa võetud esemed, kirved, labidad, pandi maamaja keldris olevas ahjus põlema.

Kõige hirmsam oli Turta sõnul käik Kruusimägede maakoju, kus ta arvas, et tapetakse ära ka tema.