Riigiprokurör: on spioone, kes kinnipidamisest kergendust tunnevad (1)

Viimase kahe ja poole aasta jooksul on süüdi mõistetud kokku üle kümne inimese erinevates riigivastastes kuritegudes. Eriti tähelepanuväärne on see, et neist kümme on süüdi mõistetud koostöö eest Vene Föderatsiooni eriteenistustega.

Siinkohal tuleks täpsustada, et ka enne 2015. aastat on isikuid mõistetud süüdi riigivastastes kuritegudes – Herman Simm, Aleksei Dressen ja ta abikaasa, Vladimir Veitman. Simm, Dressen ja Veitman omasid juurdepääsu riigisaladusele või salastatud välisteabele ning edastades seda Vene Föderatsiooni eriteenistustele panid nad toime kõige raskema riigivastase kuriteo, s.o riigireetmise.

Need kümme inimest, kellest me täna kõneleme, ei omanud ligipääsu riigisaladusele. Nende näol on tegu valdavalt kas topeltkodakondsusega isikutega või Venemaa Föderatsiooni kodanikega, kes värvati Vene Föderatsiooni eriteenistuste poolt ebaseaduslikule koostööle Eesti Vabariigi vastu. Kui küsida, et miks süüdimõistva kohtulahendini on jõudnud nii palju menetlusi just viimase kahe ja poole aasta jooksul, siis tuleb arvestada seda, et vastuluure on selline Kaitsepolitsei tegevuse valdkond, kus alati ei pruugi teave välja kasvada sellisena, et oleks võimalik kellelegi kriminaalkuriteo toimepanemises süüdistus esitada. Nende kümne süüdimõistetud isiku puhul on kohtueelses menetluses olnud võimalik koguda küllaldaselt tõendeid, et nad Eesti Vabariigi vastu suunatud tegevuse eest süüdi mõista. See on samm edasi riigi julgeoleku vastu suunatud rünnete ennetamisest ja tõkestamisest. Prokurörina on mul eriti hea meel tõdeda, et kõigis nimetatud süüdistusasjades on ka asja arutanud kohtud leidnud, et süüdistustes kirjeldatud teod on tõendatud ja pidanud võimalikuks isikud riigivastastes kuritegudes süüdi mõista. Tegelikult peangi ma seda, et kohtud on kõigis asjades süüdimõistvad otsused langetanud, Kaitsepolitseiameti ja Riigiprokuratuuri koostöö kõige suuremaks saavutuseks selle kahe ja poole aasta jooksul tehtud süsteemse töö puhul nii spetsiifilises ja tundlikus valdkonnas.

Kes need kümme Vene eriteenistuste kasuks spioneerinud inimest on? On neil ühiseid jooni või on nad teineteisest täiesti erinevad?

Nagu juba öeldud, iseloomustab neid kõiki see, et neist kellelgi ei olnud otseselt ligipääsu riigisaladust puudutavale informatsioonile. Neid ühendab eeskätt see, et nad kõik lasid end värvata vene eriteenistuste – enamasti Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) poolt kui ka Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Luurepeavalitsuse (GRU). Kui see kõrvale jätta, on süüdimõistetud kõik väga erinevad – nende seas on nii salakaubavedajaid kui ärimehi. Neist osadel on kokkupuuteid kuritegelike ringkondadega läbi salakaubaveo või inimkaubanduse, aga on ka neid, kes on tegelenud legaalse äriga ja kellel varasemad seosed kuritegevusega puuduvad.

Sa ütlesid, et nende seas on nii ärimehi kui kurjategijad. Mis põhjusel on nad olnud nõus FSB või GRU-ga koostööd tegema? Mis neid motiveeris?

Peab ütlema, et need põhjused on olnud mõnevõrra erinevad. Topeltkodakondsusega isikuid iseloomustab see, et nad elavad reeglina Vene Föderatsioonis piirialadel ja nende puhul on tavaliselt tegemist salakaubavedajatega, kes tegutsevad Eestis ja Venemaal. Nende värbamist soodustav asjaolu ongi nende kuritegelik taust ja seaduserikkumised – neid on Vene eriteenistustel lihtne sihikule võtta ja manipuleerida näiteks võimalusega nende õigusvastane tegevus nö tähelepanuta jätta, kui nad nõustuvad värbamisega ja asuvad Eesti julgeolekut kahjustavale koostööle. Värbamise järgselt salakaubavedusid Eesti suunal teostades hakkavad nad täitma ka neid ülesandeid, mida eriteenistuse agendijuhid neile annavad, kogudes näiteks Eesti Vabariigist erinevat julgeolekut või kaitsevõimet puudutavat informatsiooni.

Kuidas need kümme isikut on kahtlustatavana kinnipidamisele reageerinud? Kas nad on olnud üllatunud või on nad ise pidanud seda pigem aja küsimuseks?

On erinevaid reageeringuid. Nende kümne hulgas on olnud neid, kellele see on tulnud igal juhul ebameeldiva üllatusena kui ka neid, kes on paistnud tundvat sellest suisa kergendust, et nende ebaseaduslikule koostööle Vene Föderatsiooni eriteenistustega Kaitsepolitsei poolt punkt pannakse. Need isikud on mingil hetkel ka ise jõudnud arusaamisele, et ei sooviks tegelikult Vene eriteenistustega koostööd jätkata, kuid on olnud manipuleeritud ja teatud sundolukorras ning pidanud seda siiski jätkama kuni kinnipidamiseni. Erinev on olnud ka süüdimõistetute suhtumine Eesti vastu suunatud tegevusse.

Avalikkus on selliste kriminaalmenetluste vastu suurt huvi tundnud, aga riigiprokuratuur ja kaitsepolitseiamet on neist rääkides olnud väga kidakeelsed. Miks see nii on?

See on tõesti nii. Nende kriminaalasjade menetlemisel on kehtinud põhimõte, et avalikkust teavitame reeglina alles süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise järgselt. Veidi varem oleme teinud seda vaid mõnel üksikul juhul..

Sellel on mitu põhjust. Kõige esimene ja olulisem neist on seotud kriminaalmenetluse läbiviimise huvidega. Teiseks tuleb selliste kuritegude menetlemisel nii mõnigi kord arvestada riigisaladuse käitlemise nõuetega ja riigisaladuse kaitsmise vajadusega. Riigivastastes kriminaalasjades on süü tõendamise eripäraks see, et tõendikogum võib sisaldada riigisaladust, mille käitlemisel tuleb olla hoolas ja kinni pidada väga täpsetest reeglitest.

Samuti tuleb arvestada sellega, et ka kõikide nende süüdistusasjade kohtumenetluse avalikkust on prokuratuuri taotlusel piiratud ning kohtupidamine on toimunud kohtu poolt kinniseks kuulutatud istungitel nii riigisaladuse kaitseks kui ka õigusemõistmise huvides, sh kohtumenetluse poolte turvalisuse tagamiseks. Nimetatud põhjustel olemegi olnud infot välja andes väga konservatiivsed.

Kuid tuleme nüüd nende nelja inimese juurde, kes on selle aja jooksul süüdi mõistetud riigisaladuse käitlemise nõuete rikkumise eest. Kes need neli süüdimõistetut on?

Neil isikutel, kes on süüdi mõistetud riigisaladuse käitlemise reeglite rikkumises, on kõigil olnud ligipääs erineval tasemel salastatud riigisaladusele. Kaks neist on endised Kaitsepolitseiameti töötajad, üks endine kaitseväelane ja üks Riigikantselei endine töötaja

Kas oskad selgitada, et mis põhjusel nad eksisid riigisaladuse käitlemise nõuete vastu?

Üks alusreegel on see, et teatud tasemega riigisaladust tuleb käideldakse turvaalal. Nende nelja süüdimõistetud isiku puhul ei räägi me kergematest riigisaladuse käitlemise nõuete rikkumisest, vaid kõigil juhtumite puhul oli riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldavad andmekandjad turvaalalt välja viidud. Salastatud teabekandjaid leidsid Kaitsepolitseiameti menetlejad nendes kriminaalasjades erinevatest süüdimõistetutega seotud asukohtadest väljaspool turvaala.

Kõikide nende kriminaalmenetluste puhul, kui me kahtlustame isikuid, riigisaladuse või salastatud välisteabe käitlemise nõuete rikkumises, oleme karistusseaduse järgi ühtlasi kohustatud kontrollima, ega see halvasti hoitud ja kaitseta jäetud riigisaladus pole jõudnud välisriigi eriteenistuste kätte. Juhul kui salastatud teave on edastatud välisriigi eriteenistustele, siis on põhjust ette heita juba raskeimat riigivastast süütegu, s.o riigireetmist. Kui tuvastame kohtueelses menetluses, et seda ei ole juhtunud, karistatakse isikut KarS § 241 järgi riigisaladuse või salastatud välisteabe avalikustamise eest

Miks nad seda teinud on?

Ühest vastust sellele ei ole. Isikud on andnud erinevaid selgitusi ja põhjendusi. Selge on see, et ükski põhjendus ei õigusta riigisaladuse või salastatud välisteabe ohtu seadmist. Kõik need, kellel on ametikohast tulenev juurdepääsuõigus riigisaladusele või salastatud välisteabele, peavad alati meeles pidama salastatud teabe käitlemise nõudeid. Kõigile riigisaladusega kokkupuutujatele väärib siinkohal meeldetuletamist tõsiasi, et riigisaladus kuulub alati riigile. Iga salastatud teabe käitleja on kohustatud kaitsma saladusi, mille avalikuks tulek kahjustaks riigi julgeolekut või ka rahvusvahelist koostööd.

Kui keeruline on selliste kuritegude toimepanemist tõendada?

Riigisaladuse käitlemise nõuete rikkumiste puhul tuleb tõendite kogumisel arvestada, et kriminaaltoimik sisaldab enamasti tõenditena erineval tasemel salastatud teavet, mistõttu nii kohtueelsel menetlusel, sh süüdistatavale kaitseõiguse tagamisel kui ka kohtumenetluses tuleb sellega alati arvestada.

Vene eriteenistuste poolt värvatud isikute kuritegude menetlemisel lisandub veel üks keerukas aspekt. Nimelt on isikud pannud toime Eesti vastu suunatud tegusid nii Eesti Vabariigis kui ka Vene Föderatsioonis. Tõendite kogumine Vene Föderatsioonis toimunud tegevuse kohta ei ole võimalik nii lihtsalt, nagu me täna teeme seda näiteks koostöös partnerriikidega Euroopa Liidus, kus vahetatakse uurimisalast teavet. Selle teadmise valguses tuleb kõrgelt hinnata Kaitsepolitseiameti menetlejate nutikust riigivastaste kuritegude kohta tõendite kogumisel. Samuti tuleb arvestada et need kriminaalasjad sisaldavad või on seotud teabega, mis pärineb kaitsepolitsei vastuluure valdkonna tegevusest. Ka see lisab nende kuritegude tõendamisele teatud erilise nüansi, kuna tõendite kogumisel peab arvestama seadustest tulenevate reeglite ja eristustega.

Eelnevat silmas pidades on minul prokurörina eriti hea meel, et sellistes asjades esitatud tõendite pinnalt on kohtud nõustunud prokuratuuri järeldustega ning lugenud kuriteod tõendatuks ja mõistnud isikud süüdi..

Kui palju on sinu menetluses riigivastaseid kuritegusid? Kas sa ainult selle valdkonnaga tegeledki?

Viimaste aastate jooksul, mil see on olnud üheks minu töövaldkonnaks, on kujunenud tõesti nõnda, et arvestatava osa minu igapäevatööst moodustabki riigivastaste kuritegude menetluste juhtimine.

Samas on minu töövaldkonnaks ja menetluses jätkuvalt ka erinevad Kaitsepolitsei poolt menetletavad korruptsioonikuriteod. Seega on minu töökohustused siiski mitmekesisemad kui kohtueelse menetluse juhtimine ja süüdistuse esindamine riigivastastes kuritegudes.

Millal kuuleb avalikkus järgmistest riigivastastest kuritegudest?

Vastan nii nagu sellisel puhul ikka – avalikkust saab neist teavitada süüdimõistva otsuse järel.

Küsis Kaarel Kallas (Riigiprokuratuuri avalike suhete nõunik)