Arteri suur intervjuu! Raadiohääl ja filmimees Jaan Tootsen: mul on tunne, et keegi vaatab pihku itsitades kõrvalt, kuidas eestlased üksteist materdavad

Isapuhkuse kõrvalt olen oma järgmisi filme ette valmistanud – isa Vello Salo film on sisuliselt valmis, järgmisel aastal on järg Fred Jüssi ja seejärel Toomas Hendrik Ilvese käes. Pärast kolme suurt portreefilmi saab sügisel valmis ka üks minu jaoks oluline lühidokumentaal, aga sellest ei tihka ma veel rääkida.

Loomulikult on ka isapuhkuse ajal taustal tiksunud raadiotöö ja kätt hoian soojas sellega, et teen kord kuus «Ööülikoolile» ühe saate.

Uku Masing on kunagi kirjutanud, et üht tööd tehes puhkad teisest. Aga kui kõik need ülesanded kokku panna, siis mõnikord on väsimus väga suur, hakka või nutma. Kui teed midagi põhjalikult, siis võtab kõik aega, aga tore on see, et mida vanemaks saad, seda rohkem oskad nautida ka igapäevaelu ja lihtsalt tööprotsessi. Olen hästi õnnelik, et mul on võimalus nende raadiosaadete ja filmide kaudu ka omaenda maailma kokku panna.

Sisuliselt saad riigi raha eest rahuldada iseenda uudishimu?

See keemik Marie Curie ütlemine on väga tabav. Ööülikooli jaoks olen püüdnud kokku tuua eri mõtlejaid ja õppejõude näitamaks, et maailm on võrratult pöörasem ja mitmekesisem sellest, mida meile iga päev näidatakse.

Isegi kui mõne «Ööülikooli» kõneleja jutt erineb minu arvamusest, aga ta esineb väga veenvalt, siis ma lihtsalt naudin mängu ilu. Loomulikult on mulle tõde väga oluline, aga mõne intellektuaali mõtterännakut võib ju võtta kui vaimset tulevärki, poeesiat või kunstiteost. Ja siis on tore vaimustuda, et vaata – ka nõnda saab mõelda. Eks ma püüan olla väga avatud ka selle pärast, et mul on egoistlik soov ise targemaks saada.

Sama on filmidega – eelkõige on need mulle endale vaimseks harjutuseks inimeseks kasvamise teel. Ja kui ma ise olen targemaks saanud, on mul midagi ka teistele öelda.

Mõtlen, et mis tahes looming on ikkagi vahend millenigi jõudmiseks, mitte eesmärk iseenesest. Kunagi küsisin Peeter Lauritsalt ühes «Ööülikooli» saates häbelikult, mis on elu mõte. Selline kuueaastase lapse küsimus, natuke piinlik küsida, aga siis Laurits vastas, et see on üks mõttekamaid küsimusi üldse, mida üks inimene saab endale esitada.

Mikrofoni taga jutuveeretamine on ju lihtne: istute tuppa maha, inimene pühendab sulle tunnikese ja läheb pärast koju. Dokumentalistina lähed sa inimesega sinna koju kaasa, istud tema magamistoa põrandale ja küsid, miks ta oma peiksist lahku läks. Või näitad isa Vello Salo auto tagaistmel lõunauinakut tegemas, vana sokk päikesevarjuks silmil.

Mul on kõikide filmide puhul tekkinud eetilisi küsimusi, kui lähedale ma tohin minna ja on mul selleks õigus. Aga filmis on ikka omad nähtamatud draamareeglid, mille abil lugu üles ehitatakse. Üldjuhul on filmis peategelane ehk siis kangelane, kes tahab midagi saavutada, kuid kellele elu veeretab ette takistusi. Ja kui meil on vaatajana piisavalt empaatiat ja peategelase elu meile korda läheb, siis me elame talle kaasa. Nõnda on ju kõikide inimeste elus – ikka kukume vahel ja ajame end jälle püsti ning päris puhaste pükstega ei ole vist keegi jäänud.

Tänu dokumentaalfilmidele tegemisele olen seda enda elu kõrvaltvaatamise rolli saanud kõvasti harjutada. Ja vaatleja ning hindaja rollide vahel on suur erinevus.

Kui näitaksime filmis ainult õnnestumisi, klantspilti ja paraadportreed, poleks seda kellelgi huvitav vaadata. Selline film oleks igav ka portreteeritavale endale. Olen hästi tänulik neile inimestele, kes on lubanud filmitegija enda ellu. Minu silmis on nad kangelased, kes annavad oma isikliku elu selleks, et saaks tekkida kunstiline üldistus, vaade inimese elule laiemalt. Tänu sellisele üldistusele saab filmivaataja pöörata pilgu iseenda hinge ja mõtestada omaenda tegemisi ja valikuid. Sel juhul ei anna me hinnanguid enam peategelasele, vaid saame targemaks enda ja maailma kohta laiemalt. See võiks olla mis tahes loomingu ülim eesmärk.

Tänu dokumentaalfilmidele tegemisele olen seda enda elu kõrvaltvaatamise rolli saanud kõvasti harjutada. Ja vaatleja ning hindaja rollide vahel on suur erinevus. Näen ka iseennast ühe tegelasena filmis – mõnikord näiteks kui lolli isa, kes kadunud kummiku pärast lapse peale häält tõstab. Selles mõttes on see aus mäng: küsin endalt samu küsimusi ehk miks ma nõnda käitun, miks ma teen selliseid valikuid.

Mida hullem olukord, seda tugevamini tekib see puhas kõrvalpilk. Kui hommikul on kiire, aga võtmed on kadunud, kasukas kukub põrandale, laps karjub ja piim läheb ümber, siis on seda iseenda ja oma maailmaga hädas tegelast väga huvitav vaadata. Ja see tegelane olen ma ise. See olukorrast n-ö väljasirutumine ei ole põgenemine, sest olen selle vihase inimesena ikkagi hetkes kohal, aga filmitegijana olen samal ajal ka puhta pilguga kõrvalvaataja, kelle on piisavalt hästi arenenud huumorimeel.

Kunagi juhtus üks hästi kurb sündmus – ajasin autoga kogemata ühe kassi alla. Ta lihtsalt hüppas ette, teha ei olnud midagi. Peatasin auto. Kaader filmist: vihmamärg hommik, lõputu maantee, auto, mina ja kassilaip. Kõrval seisab kahesaja-aastane valgete juustega vanamemm, kes põllenurgaga pisarat kuivatab. Möödasõitvate autode juhid vaatavad mind süüdistavalt – kes on see idioot, kes kassile otsa sõitis. Olin sel momendil oma elufilmi paha tegelane. Aga see väga kurb kassistseen arenes tegelikkuses väga pikaks tragikoomiliseks etüüdiks, juba päris lühimängufilmi mõõtu materjal. Saab nutta ja naerda.

Märkan elus palju rohkem kui varem. Lõpuks oled ise igal ajahetkel oma elu režissöör – ka siis, kui kaamerat ei ole, astud mööda tänavat ja vaatad kõike nagu kolmemõõtmelist filmi.

Tegelikult näeb filmitegija teravamalt kogu ümbritsevat maailma, selle valgust ja varje. Kui vaatad maailma läbi kaamerasilma, siis su taju teravneb. Isegi lõhnu hakkad tavaelus teisiti tundma. Ka kõik ilusad ja ekstaatilised hetked võimenduvad. Märkan elus palju rohkem kui varem. Lõpuks oled ise igal ajahetkel oma elu režissöör – ka siis, kui kaamerat ei ole, astud mööda tänavat ja vaatad kõike nagu kolmemõõtmelist filmi. Aga lolliks ei tasu ka sellega minna.