Elukutseline teatrivaataja hindas Tartus maailmalõpu ohtu

Jevtjukova saab MTÜ-lt Kinoteater kuus 1150 eurot. Selline on praegu riikliku kultuuritöötaja miinimumpalk. Aasta otsa sõidab ta linnast linna, vahel ka väiksematesse asulatesse, ja peab 2018. aasta jooksul ära vaatama umbes 200 etendust.

Jevtjukova on õppinud Valga kutsehariduskeskuses rätsepaks, töötanud lühikest aega andmelahendusi pakkuvas firmas Norstat, käinud Soomes õunu korjamas ja olnud seitse kuud Rumeenias Erasmus+ programmi kaudu vabatahtlikuks. Ta polnud kuni jutuajamiseni siinkirjutajaga midagi kuulnud Oskar Lutsu «Kevadest», ei filmist ega raamatust. 

Jevtjukova ülemused Kinoteatrist Henrik Kalmet ja Paavo Piik valisid ta 500 kandideerija seast välja, sest ta oli nn puhas leht. Mõnda etendust oli ta lapsena käinud vaatamas, väljaspool seda suhted teatriga puudusid.

Teatrimaraton

Mida selline teatrimaraton noore neiuga teeb? Kas tekib vilumus, pädevus või viib see kõik hoopis tüdimuseni? Muu hulgas just neid vastuseid Piik ja Kalmet eksperimendilt ootavad.

 «Ma ei kujutanud üldse ette, kes ma olen ja mida ma tahan. Otsisin lihtsalt midagi, mis mulle sobiks,» meenutab ta. Lisaks etenduste vaatamisele peab ta pidevalt Kinoteatri eksperimendi kodulehel blogipostitusi tegema. See aga on nullist algavale teatrikriitikule paras katsumus.

Ma ei kujutanud üldse ette, kes ma olen ja mida ma tahan. Otsisin lihtsalt midagi, mis mulle sobiks, ütles Alissija-Elisabet Jevtjukova.

Enne Soome ja Rumeeniasse sõitu oli Jevtjukova elu «depressiivses väikelinnas» Valgas piduderohke. Tüdrukus oli tugev annus mässumeelsust – ta oli 14, kui esimest korda kodust ära jooksis.

«Noorte esimene valik oli ikka alkohol. Sellepärast ma vist tahtsingi sealt ära tulla,» tõdeb ta ja lisab, et kasvas lõpuks oma Valga sõpradest lahku. 

Inglise keele õppimise eesmärgil käis neiu kolmel suvel ka Lüllemäel kristlikus suvelaagris. Pärast kooli Hispaanias praktikal olles ta reisimise avastaski. Sellest hetkest on Jevtjukova aeg-ajalt kodust kaugele kippunud. Praegu elab ta Tallinnas Kalamajas, sest «tööobjektidele» on sealt lühem tee.

Jevtjukova maailmavaates pole toimunud uue töö mõjul märkimisväärseid muutusi. Küll aga on ta teatritegelaste hulgas kohanud inimesi, kellega edaspidi suhelda ja keda kuulata tahaks. «Siiani armastasin rääkida vene ja inglise keeles, eesti keeles kirjandust ei lugenud. Nüüd vaikselt huvi kasvab,» räägib ta.

Lemmikud

Ühe võimsaima elamusena toob Jevtjukova välja Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli diplomitöö «Richard kuubis», mis etendus Paide muusika- ja teatrimajas. Lavastus on uustõlgendus Shakespeare’i näidendist «Richard III». 

«Seal oli kaasaegne lihtne keel Shakespeare’i luulekeelega kokku pandud ja see oli huvitav. Mulle meeldis, kuidas keelega mängiti,» kiidab ta. 

Päris palju on Jevtjukova meelest olnud teatrit, mida ei peaks tingimata tegema. Emotsioonivaesemad on olnud need etendused, milles on kandev roll tegelaste omavahelisel kõnel. Jevtjukovale ei meeldi ka selline teater, mis on liiga lihtne. Kui päris elu on keerulisem, siis pole mõtet teatrit teha.

Kaija M Kalveti lavastatud «Prohvet» Mustas Kastis Jevtjukovale meeldis. Värskele muljele toetudes jääb see etendusega «Richard kuubis» ja Vene teatri «Vene unenägudega» jagama esimest kolme kohta. Projekti lõppedes peabki noor kriitik etendused pingeritta seadma. Kõiki praeguseks nähtud 41 etendust Jevtjukova eristada ei suuda. Mäletab neid, mis on olnud eriti halvad või head, ja seda, kuidas ta end tundis vahetult pärast vaatamist. Mällu sööbib ja saatma jääb Jevtjukovat just lavastuste visuaalne pool.

«Ma muidugi tahaks rohkem mõelda, mitte iga päev postitada. Emotsioonid võivad olla hoopis teistsugused, kui natuke järele mõtled,» toob ta välja hinnangute subjektiivsuse.

Küsin veidi hiljem, umbes pool tundi peale tormilise aplausi vaibumist, milline on «Prohveti»  põhiline sõnum. «Et me võiks hoida seda kohta, mis meid hoidnud on,» leiab ta. Etenduse üks põhiküsimusi on, kuidas ja kas üldse me inimestena keskkonnahädade käes vaevleva planeedi heaks midagi teha saame.

Jevtjukova tunnistab, et  esimesed maailmaparandamise mõtted tulid tal juba 14-aastasena. 

«Suitsu tegin, aga liha ei söönud,» naerab ta. Samas pikemalt ta võimaliku ökokatastroofi üle ei juurdle ja elab pigem tänases päevas. Jevtjukoval on jäänud vaadata veel 160 etenduse ringis, siiani pole tal puhkust olnud, aprillis saab neiu vabaks vaid ühe nädala. 

Teatrivaataja amet on Jevtjukovat ühes asjas palju mõjutanud. Ta on eesti kultuurist rohkem huvitatud ja püüab sinna sisse elada ning on hakanud kaaluma ka seda, et ise näitlejaks saada.