Tänavune koertemurdmine pole võrreldav tapatööga Lääne-Virumaal: kaks hunti murdsid väikses maapiirkonnas 60 koera (2)

2004. ja 2005. aasta paiku murdsid hundid Lääne-Virumaal Laekvere, Simuna, Käru ja Salla kandis maha ligi 60 koera. Ühel hetkel muutus see juba nii tavaliseks, et järjekordse koera kadumine ei tulnud enam jutukski ning paljud ei andnudki sellest teada. «Mõnes majapidamises oli isegi kaks või kolm koera erinevatel hetkedel maha murtud,» rääkis toonaste juhtumitega töötanud Kübarsepp.

Mõistagi ringles sel ajal ajakirjanduses nende juhtumite kohta spekulatsioone ja kuulujutte. Küll räägiti sellest, et koeri murrab hundi ja koera ristand ning mõnes teises artiklis kirjutati tavapärasest suuremast hundikarjast. Kuid Kübrasepp lükkas mõlemad väited ümber. «Nad olid puhtatõulised hundid, selles ei olnud küsimust.»

Nimelt oli sealne kant territooriumiks vanematele ja nende järglastele, kokku umbes 10-12 hundile. See on täiesti tavaline karja suurus, kinnitas Kübarsepp. Kari ise sealsete koerte vaenlaseks ei olnudki, nende murdmisele spetsialiseerusid vaid kaks kriimsilma. «Ei tea, mis nende peas toimus ja miks nad sedasi tegema hakkasid,» sõnas Kübarsepp.

Huntidele peeti jahti, mõned neist lasti maha, kuid koeramurdmised läksid edasi. Suureks probleemiks oli toona nö must maa, mis tegi jälgede ajamise väga keeruliseks. Igavesti selline olukord mõistagi kesta ei saanud ja mõne aja möödudes tehti kindlaks, et murdmistega tegelevad kaks hunti.

Pärast nende kahe küttimist said kohalikud koerad ja nende omanikud kergemalt hingama hakata. «Kütitud loomadel oli hästi näha, et nad olid oma hambad ära lõhkunud kettidega. Kogu selle aja, mis nad seal seda etendust korraldasid, olid nad endale ka kõvasti viga teinud sellega,» meenutas Kübarsepp.

Mis paneb koera murdma?

Ühest vastust sellele, mis paneb hunti koera ründama ja murdma, ei ole. Koerte ründamist ja söömist huntide poolt on ikka ette tulnud ning selles ei ole midagi erakordset. Üheks põhjuseks võib Kübarsepa sõnul olla see, et hunt näeb koeras otsest konkurenti elupaigale. Suurte kiskjate puhul on väga oluline see ruum, kus nad elavad. Neil on oma territoorium ja kõik teised on sissetungijad ja ohuks nende toiduressursile. «Mida vähem toiduressurssi, seda agressiivsemad on kokkupuuted sissetungijatega,» rääkis Kübarsepp.

Näiteks Soomes on huntide peamiseks toiduks põder ning põdrajahile kaasa võetud koerad on kriimsilmade jaoks suureks ohuks. «Reeglina on sealsetes metsades niigi vähe süüa ja konfliktid on kerged tekkima,» kirjeldas Kübarsepp. Nii ei olegi seal ennekuulmatu, kui hundid jahikoerad haukumise järgi üles otsivad ja nad maha murravad. Nii on ka Kanadas ja Põhja-Ameerikas.

Teiseks võimaluseks on, et mõnele hundile hakkab koeraliha meeldima ja see päädibki lõpuks sellega, et ta toitubki sisuliselt ainult koertest. Kolmanda võimalusena  tõi Kübarsepp esile selle, kui ema ja isa asuvad elama mõnele uuele alale, kus varem pole hunti elanud. Siis hakatakse territooriumi hõivamise käigus «ära koristama» kõiki «soovimatuid elemente», teiste seas koeri.

Ent need ei ole kindlasti siiski ainsad põhjused. Ajendeid, miks mõni hunt hakkab koerte peale vimma kandma, võib olla palju, kuid inimesel on neid raske mõista. Praegu napib ka sellealaseid analüüse, sest neid on pea võimatu teha.

Kuigi hiljuti võib meediast jääda mulje nagu oleks huntide rünnakud koerte suunas sagenenud, siis tegelik olukord nii hull ei ole, kinnitas Kübarsepp ning lisas, et viimastel aastatel ei ole süstemaatilisi juhtumeid ette tulnud.  

Hiljutine huntidele osaks saanud negatiivne tähelepanu tekitab Kübarsepas pettumust. «Selline kujund jääb loomast nagu oleks ta hirmus verejanuline elukas, kuid ometigi hunt seda ei ole. Loom nagu iga teinegi.»