Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

Fotod: Siselinna kalmistul mälestati märtsipommitamise ohvreid (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Siselinna kalmistul asetati täna pärjad märtsipommitamise ohvrite mälestusmärgi juurde.

«Tallinna pommitamine ei olnud ainus. Kannatasid ka teised Eesti linnad, eriti Narva ja Tartu. Pärnut pommitati. Vahetult enne seda oli korraldatud kolm terrorirünnakut Helsingile. Kannatada said kogu Euroopa linnad. Ma loodan, et tänase mälestamisega mälestame ka kõiki teisi ohvreid. Ja loodame, et see enam ei kordu,» ütles Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Peep Pillak.

«Meie vastased üritasid murda rahva tahet, pommitades rahulikke linnu. Need inimesed, kes langesid sellel märtsiööl, langesid nagu sõdurid, seistes Eesti eest. 50 aastat hiljem täitus see, mille eest nad oma elu andsid. Me oleme jälle ise, me otsustame ise enda saatuse üle, me oleme iseseisev riik, kes mõni aeg tagasi tähistas oma sajandat sünnipäeva. Meie kohus on neid inimesi mitte kunagi unustada, neid sündmusi mitte kunagi unustada,» rääkis Tallinna linnavalitsuse poolt pärja asetanud abilinnapea Aivar Riisalu.

«Me peame tooma tänased põlvkonnad nendesamade kalmude juurde, nendesamade ideede juurde. Me näeme siin täna keskealisi ja eakamaid inimesi. Meie kohus on viia see teadmine, et kõik see, mida me oleme tundnud, üle elanud ja mille eest me oleme seisnud, ei ole olnud asjata. Ja me vajame seda, et see kestaks edasi. Me peame selle nimel ehitama üles oma riigi, oma linna ja näitama kõikidele potentsiaalsetele vaenlastele, et me ei anna alla,» lisas ta.

«Minu ema oli märtsipommitamise ajal kaheksa-aastane ja elas Tallinnast 80 kilomeetri kaugusel. Ta rääkis, et see tuletorm, mis linna kohal lõõmas, oli tema kodus näha. Ja siis tulid inimesed Tallinnast, sest neil ei olnud enam kuskil olla. Õnneks oli Eestis oma kodust ilma jäänud inimesel alati kuhugi minna. Me võib-olla ei mõista teineteist, kui meil on hea olla. Aga igal juhul me hoiame kokku, kui meil on raske. On tähtis, et see jätkuks. Seepärast kordan veelkord, me peame noored tooma nende sündmuste juurde,» ütles abilinnapea.

Tagasi üles